Aura kullapalavik jääb aastate taha

Aura basseini puhastusrobot

FOTO: Kristjan Teedema

Meie jõudsime Aurasse siis, kui kuld oli juba ära veetud, naeravad veekeskuse ujulate puhtuse eest vastutav Talis Preiman ja tehnikajuht Veiko Praks ning näitavad Rootsi päritolu põhjapuhastusrobotit Piraya.

Aura neljatunnine puhastus algab igal õhtul kell kümme, kui viimase külastaja lahkumise järel on uks lukku keeratud. «Tavaliselt on nii, et üks öö puhastavad robotid veeparki ja Limpa ujulat ning teine öö suurt basseini. Aga kui on võistlused, siis teeme ka tihedamini,» selgitab Preiman, kes on Auras töötanud kaks aastat.

1250 ruutmeetri suuruse Aura basseini põhja puhastamiseks läheb ühel masinal aega keskmiselt kaks ja pool tundi. Eelkõige sõltub tööaeg sellest, kas üle 2000 euro maksev masin saab liikuda segamatult või satub tema teele ka takistusi.

«Basseini põhja düüsid võivad tema trajektoori ära rikkuda ja mida kaugemale ta läheb, seda rohkem hakkab pikk vaakumtoru liikumist takistama,» räägib Praks ning lisab, et suures basseinis keerab robot ennast otsaseina juures ise ringi, kuid veepargi ümarad seinad nõuavad puldiga juhtimist.

Mündid ja klambrid

Puhastusmasina eesmärk on korjata põhjast ära kõik füüsilised osakesed. Suures basseinis on saak tavaliselt tagasihoidlik, kuid veepargis võib leida uskumatuid asju. «Mündid, žetoonid, käepaelad, needid, juukseklambrid, patsikummid – see on igapäevane,» kirjeldab Praks. Samuti tõmbavad roboti harjad vaakumiga filterkotti basseini kantud liivaterad, juuksekarvad ja muu sodi.

Heal päeval võib põhjast välja tulla ka väärtuslikumat kraami, kuid suurem kullapalavik jääb aastate taha. «See põnev aeg on möödas, aga esimestel aastatel kutsuti robotiga töötajat kullakorjajaks ning Aura keldris asuvaid ülevoolukambreid Alaskaks,» meenutavad mehed.

Ka üle viie aasta Auras põhjapuhastusrobotitega töötanud Harri Hinni kullateema enam ei eruta. «Olen kulda leidnud küll, näiteks pisikesi kõrvarõngaid, aga rikkaks pole saanud ja ega väga ei huvita,» lausub Hinn ning tõstab umbes tund aega töötanud roboti Tartu Postimehe palvel korraks kuivale.

Järele jääb tume laik

Äkki on täna kullapäev? Avatud kotikesest vaatab esmapilgul vastu samasugune sodi, nagu leidub tavalises tolmuimejas – kõvasti liiva, värviosakesi ja plastist prillipaelatükk. Ei midagi huvitavat.

Näpuga segades aga paistab sodi seest ka midagi helkivat. Kas tõesti?

Kõik kohalolijad kummarduvad uudistades filtrile lähemale ning fotograaf lükkab erakordse hetke tabamiseks objektiivi peaaegu kotti sisse. Imet siiski ei sünni, sest ümmargune läikiv metallitükk osutub lihtlabaseks käepaela neediks, mida satub basseini iga päev.

«Inimesed on tunduvalt teadlikumaks muutunud ja arvestavad, et kui pikemaks ajaks basseini minna, ei maksa kuldkette ja sõrmuseid kanda. Need lihtsalt tuhmuvad ja nõuavad uuesti puhastamist,» räägib Praks.
Põhja kukkunud juukseklambrid, mündid ja muud metallesemed, mis robotil kahe silma vahele jäävad, korrodeeruvad vees paari päevaga ja neist jääb järele ainult tume laik.

Vähemalt paar korda nädalas pöörduvad aga Aura külastajad ise instruktori poole ning paluvad abi basseini kukkunud asja ülesotsimiseks. «Üldiselt on põhjast raske asju otsida, sest vesi virvendab, aga mõnikord ikka leiame. Kui on vähem rahvast, oleme veepargis masinad kinni pannud ja siis leiab kohe üles,» räägib tehnikajuht Praks ja kinnitab, et enamasti kaob inimestel ikka kapivõti ära.

Teinekord kaovad basseini hüpates ka riided. «Juhtub sedagi, et riietusruumist tulles unustatakse üldse püksid jalga panna,» muigab Preiman. Meeleolukaid seiku on juhtunud ka siis, kui midagi on ülevoolutorusse sattunud.

«Kui pudel või plasttops pumba filtrini jõuab ja toru vaakumisse tõmbab, on mullivann paari minutiga kuival,» meenutab Praks koolivaheajal juhtunut.

Ükskord tuli ülevoolutorust terve hommikumantel välja.

Kloor ja hape

Aura suures basseinis on 2570 kuupmeetrit vett, mille puhtana hoidmiseks kasutatakse kloori ja väävelhapet. Õige pH hoidmiseks kulub viimast kuus lausa 2000 liitrit.

«Iga päev vahetub 100–120 kanti vett. See sõltub sellest, kui palju on rahvast. Kui vesi läheb väga mustaks, hakkab automaatika kloori nõudma, aga kuna klooril on piirmäär, peab puhast vett juurde andma,» selgitab Praks ning kinnitab koos Preimaniga, et Aura vesi on organismi sattudes ohutu.

«Ujudes satub nagunii vett suhu ja osa sellest neelatakse ka alla, aga siiani ei ole kellegagi midagi juhtunud,» lausub Preiman ja teeb seltskonnale ettepaneku suurest basseinist klaasitäis alla kummutada. Kellelgi ei paista siiski janu olevat.

Kui fotograafiga veidi enne südaööd Aurast lahkume, on kogu maja puhastus jõudnud alles poole peale, aga juba seitsme tunni pärast vajutab esimene klient taas uksele.

Tagasi üles