Tartu spordiveteranid hoiavad poksija Erich Lukini mälestust alles

Rivis seisavad (vasakult): Jaak Üprus, Salman Šois, Matti Ojaste, Jaanus Paal, Kalev Jahnson, Enn Mainla, Hurmas Lastik, Vello Kade ja Doff Petolai Vana-Peetri kalmistul poksi õpetaja ja treeneri Erich Lukini 115. sünniaastapäeva tähistades. Foto: Aldo Luud

Legendaarse poksija ja spordipedagoogi Erich Lukini sünnist möödus sel nädalal 115 aastat. Tartus on senini spordiveterane, kes seda meest ei ole unustanud ja ta sünniaastapäeval teda haual mälestamas käivad.

Eesti poksiveteranide seltsi president Vello Kade, Eesti spordiajaloo seltsi esimees Enn Mainla ja Eesti poksiveteranide liikmed Jaan Üprus, Salman Šois, Matti Ojaste, Jaanus Paal, Kalev Jahnson, Hurmas Lastik ja Doff Petalai kogunesid 8. detsembril Tartusse Vana-Peetri kalmistule, süütasid ta haual küünlad, tegid ühispildi ja meenutasid vanu lugusid.

Kalev Jahnson ütles, et noores põlves saadud sportlikud kogemused on aidanud poksiveteranidel elus toime tulla, ükskõik kus maailma otsas nad ka ei ole või ükskõik milline saatus kellelegi osaks sai.

«Au sportlikule tegevusele, mis on aidanud meil olla terved ja sõbralikud,» ütles ta.

Poksija Erich Lukin. Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA

Erich Lukin, varasemalt ka Lukkin, sündis 8. detsembril 1905. aastal Tartus ja suri 4. oktoobril 1986. aastal samuti Tartus. Ta lõpetas 1927 Hugo Treffneri gümnaasiumi ja 1931. aastal Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna, 1935 omandas kesk- ja kutsekooli võimlemisõpetaja kutse. Sportima hakkas 1925. aastal.

Ta oli 1926. aastal Tartu keskkoolide kõrgushüppemeister ja 1936. aastal kaitseliidu meister sõjalises kolmevõistluses.

Poksis võistles Lukin 36 korda (ka Riias ja Liepājas). Ta võitis Eesti meistrivõistlustel kehakaalus kuni 67 kg 1931. aastal hõbeda ja 1932. aastal pronksi.

Lukin tegutses ka poksi-, maadlus-, sõudmis-, kergejõustiku-, pallimängu-, ujumis-, rattasõidu- ja suusakohtunikuna.

Ta oli aastatel 1931–34 Tartu 17. algkooli kehalise kasvatuse õpetaja, 1934–37 Tartumaa spordiinstruktor, 1937–44 ja 1950–55 Võrus keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja, 1945–50 TRÜ vehklemise ja poksi kateedri vanemõpetaja ja juhataja, 1955–58 poksi vanemõpetaja (poksiõpetaja ka EPA-s) ning 1958–71 Tartu 13. kooli kehalise kasvatuse õpetaja.

Lisaks oli Lukin Tartu noorte meeste kristliku ühingu liige, poksiosakonna asutajaliige ja esimees (1931), Tartu Kalevi poksiosakonna juhatuse liige ja esimees ning kaitseliidu Tartu õppurmalevkonna spordipealik. Ta tegutses Tartu poksiklubis ja sõudespordiseltsis Taara. Lukin avaldas kirjutisi Eesti Spordilehes.

«Poks kui üks raskemaid spordialasid nõuab põhjalikku ja püsivat treeningut enne, kui suudetakse saavutada edu ja näidata kõrget klassi,» kirjutas Erich Lukin 1935. aastal Eesti Spordilehes.