Tiia Kõnnussaar: häälte kakofoonia

Tiia Kõnnusaar Foto: Erakogu

Miks nende mõne inimese pärast, kes surevad, majandus tuksi keerata? Me tahame oma ärid, spaad, spordisaalid, teatrid lahti hoida! See mõni inimelu ei vääri seda suurt kahju, mille saab majandus, ei vääri pankrotte ega töökaotusi! Ja inimeste vaimne tervis kannatab! Lapsed jäävad haridusest ilma! Tahame vana elu tagasi!

Mulle tundub (kuigi ma saan hästi aru neist häältest ja ka minul on mure majanduse ja toimetuleku pärast), et tegemist on soovmõtlemisega: elame edasi nagu tavaliselt, siis jääb kõik halb olemata. Jätame inimestele nende vabaduse käia seal, kus tahame, kanda maski või mitte, ja kõik ongi nagu enne.

Häda on aga selles, et viiruse pidurdamatul levimisel on ikkagi kõik pöördumatult muutunud, kui ka riigi piiravaid meetmeid ei ole. Inimestel on selline asi nagu enesealalhoiuinstinkt, ja kui su ümber raskelt haigestutakse ja surrakse, siis tõmbud ikkagi turvalisse omaetteolekusse ja tarbid vähem, mitte enam riigi käsul, vaid hirmust. Tänavad, poed, restoranid jäävad ikka tühjaks, majandus kannatab ikka ja lisandub masendav foon, mida võis näha Itaalias aasta hakul: lademetes kirstud, unnates sõitvad kiirabiautod.