Kristjan Teedema: pooleldi hea disain

Tartu Postimehe fotograaf Kristjan Teedema. Foto: Margus Ansu

Linlasena naudin, kuidas ikka ja jälle tuuakse vaatamiseks-katsumiseks midagi uut ja iseäralikku. Nii on ka äsja Uueturu parki paigaldatud pinkidega. Ilusad, värvilised ja paistavad kaugelt silma. Nii ei pea ka hämaras silmadega vaeva nägema, kui tahad väsinult tagumiku korraks maha toetada.

Ent nagu ilusate asjadega ikka, siis vaatad ja imestad, kuidas suudavad disainerid mõelda. Elu nagu loterii. Osal toolidel on käetoed, osal mitte ja osal poolikult. Elu mitmekesisuse võlu, et keegi ennast puudutanuna ei tunneks.

Peaks ju rõõmustama, et disainerid ja linnakujundajad mõtlevad väljaspool kasti. Ent siiski on suudetud ühes asjas säilitada mingi kindlameelsus, ja see on pinkide asetamine täpselt prügikastide juurde. Kas tõesti peab inimene istuma haisva prügikasti kõrval? Vastus on, et ei pea ja ei istugi, kui tal pole just lõhnataju kaduma läinud. Ja ausalt öeldes on ka inimesena vähe veider, kui mitte ebamugav, minna seltskonna keskele, et siis nende võõraste vahele oma prügi visata.