Indrek Hirv: sisevaidlusi katkuajal

Indrek Hirv Foto: Kristjan Teedema

Mul on tütar Islandil, Tui Hirv. Helistan talle vahel, tavaliselt ehk korra nädalas. Räägime siis ühest ja teisest... et kuidas läheb ja... Temaga rääkides on mul tunne, nagu räägiks iseendaga, vaidleks iseendaga (mis on ju ka täiesti tavaline ja edasiviiv tegevus). Tui nimelt on homoabielude pooldaja, ütleb, et mis see meie asi on, kes keda armastab. Mina arvan teisiti, mina tahan abielu mõistet muutumatuna hoida.

Asi on ka nii, et Tui ise on musterabielus, kiriklikus ja puha, aga minul pole see asi mitte sugugi välja kukkunud, kuigi olen proovinud küll, lausa mitu korda... Mu vanemad ei olnud ka ametlikult abielus, ema ei tahtnud, arvas, et hakkab ehk loomingut segama. Üldse oli meie väike pere tolle aja kohta natuke erandlik: isa tegi hea meelega süüa ja ema teenis isast rohkem. Aga üheperetunne, peresoojus, on mulle sisse jäänud, on mulle kalliks jäänud, on siiski kujundanud mu arusaamise abielust.

Võib-olla ma kaitsen abielu ka sellepärast, et mulle on kallis kogu Euroopa kultuur, kristlikule põhjale toetuv sügav ja rafineeritud kultuur, mis praegu nii kiiresti mõraneb ja laguneb. Mõisted muutuvad, keeratakse pea peale, mõnitatakse ära, naeruvääristatakse, nii et raske on aru saada, mida keegi veel mõtleb või kas ta üldse mõtleb.