Peeter Olesk: võimud vastakuti

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Heidutuspoliitika meil on, ent kriise me sellega küll ei heiduta. Kriis tekib siis, kui norm enam ei toimi ja protsess on jõudnud olemise noaterale.

Olles viimastel aegadel tegelnud hilise keskajaga Itaalias ja Ida-Prantsusmaal, ei ole ma seda teinud sugugi põgenemaks poliitilistest segadustest tänapäevases Eestis. Hiline keskaeg ehk Leideni ülikooli professori Johan Huizinga tuntud uurimuse «Keskaja sügis» (1919; Mati Sirkeli tõlkes 2007) järgi 15.–16. sajand oli paljude ususõdade aeg ja Dumas’ kolme musketäri vaarisade epohh.

Ususõdade sisuks olid katoliikluse ja protestantismi pidevad konfliktid, territoriaalseid sõdu ajendas ülemvõimu saavutamine Lääne-Euroopas, majandussõdu tingis varase kapitalismi kinnistumine nii maaomandi kui ka linnade piires. Pangad olid juba olemas, kuid peamist sõda raha ja liikuva vara pärast pidasid hoopiski pandimajad, mille Põhja-Itaalia asukoha tõttu ongi need saanud oma võõrsõnalise nime «lombard».