:format(webp)/nginx/o/2020/12/03/13511308t1hae7d.jpg)
Loodushoius on Eestil põhjanaabritelt mõndagi õppida, ka Tartu linnalooduse hoidmisel. Põgus pilguheit Soome Vabariigi aastapäeva eel.
Soomes osaleb looduse kaitsmisel lisaks avaliku halduse hästi toimivale süsteemile suur hulk organisatsioone, seltse, ühinguid ja üksikisikuid. Looduse ja maastike kaitse ja korralduse sätestab 1996. aastal vastu võetud looduskaitseseadus, mille eesmärgid on tagada looduse mitmekesisus, väärtustada looduse ilu ja maastikke, toetada loodusvarade ja looduskeskkonna säästvat kasutamist, edendada looduse tundmist ja üldist loodusharrastust, samuti loodusuuringuid.
Looduse ja maastike kaitse juhtimine ja järelevalve toimub keskkonnaministeeriumi kaudu. Aga mitte ainult. Ettevõtlus-, transpordi- ja keskkonnakeskuse ülesanne on edendada ja valvata looduse ja maastike kaitset oma regioonides. Kohalikud omavalitsused on kohustatud edendama kaitset oma territooriumil. Seadus sätestab selle omavalitsuste kohustuse täiesti selgelt ja ühemõtteliselt.
Soomes on 40 rahvusparki. Looduskaitseseadus sätestab, et rahvuspargi võib rajada riigi omanduses olevale maale. Mõne muu avaõigusliku isiku omanduses oleva ala võib nende nõusoleku korral liita rahvuspargi osaks. Riigil on maa lunastamise õigus.
Soome esimesed rahvuspargid loodi 1938. aastal peaaegu 60 aastat kestnud avalike arutelude ja vastava seadusloome järel. Rahvusparkide arutelu 1880. aastal algatamise au kuulub Helsingis sündinud uurimisreiside korraldajale Adolf Erik Nordenskiöldile, aga ka kirjanik Zachris Topeliusele. Soome looduskaitse rajanes algusest peale rahvusaatele.
1938. aastal loodud neljast rahvuspargist jäid teise maailmasõja järel Soomele vaid Pallas-Ounastunturi (praegu Pallas-Yllästunturi) rahvuspark ja Pyhätunturi (nimi praegu Pyhä-Luosto) rahvuspark. Petsamo Heinäsaaret jäid Nõukogude Liidule ja Porkkalas oli Nõukogude baas, mille sulgemise järel seal rahvusparki enam ei taastatud.
Juba loodud rahvusparkide, nendes olevate rahvusmaastike kaotus oli Soomele väga valus.
Soome Vabariik 100 puhul nimetati ümber 1979. aastal asutatud esimene riiklik matkapiirkond Suomussalmi Kuusamo ja Taivalkoski riigimaadel Hossas ning moodustati Soome neljakümnes rahvuspark – Hossa rahvuspark. Seadusega moodustatud uue rahvuspargi avamispidustused peeti juunis 2017.
Linnalise rahvuspargi loomine ei tähenda, et linnast tehakse reservaat, vaid et elu jätkub endisest rikkamas, meeldivamas ja võimalusterohkemas, eriti turismi seisukohast, miljöös.
Suur kaitstav rühm maa-alasid Soomes on looduspargid ning põhieesmärgid on looduskaitse ja teadusuuringud. Looduspargid moodustatakse seaduse või määrusega ning asuvad riigimaadel. Nende kaitsekord on palju rangem kui rahvusparkides. Vaid mõnd loodusparki läbivad avalikud matkarajad. Soomes on 19 loodusparki. Esimesed neist – Malla ja Pisavaara – moodustati 1938. aastal Lapimaale.
Soome oskab loodust hoida ja hinnata ka linnades. Soome linnade pargid ja nn linnalised rahvuspargid (kansalliset kaupunkipuistot) tagavad kõige tulemuslikumalt linnade loodus- ja maastikuväärtuste säilimise ja elukeskkonna kvaliteedi kõige laiemas ja eesrindlikumas mõttes. Seadusandja on selleks loonud eeldused kolme lihtsa ja selge sättega maa kasutamise ja ehitamise seaduses, mis hõlmab ka planeerimise põhimõtteid.
Selle seaduse üldeesmärgist – korraldada alade kasutamist ja ehitamist nii, et sellega luuakse eeldused heaks elukeskkonnaks ning ökoloogiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt jätkusuutlikuks arenguks – saab igaüks aru nii maal kui ka linnas, nii riigihaldusaparaadis kui ka kohalikus omavalitsuses.
Linnalise rahvuspargi loomine ei tähenda seda, et linnast tervikuna kavatsetakse teha reservaat, vaid seda, et rahvuspargi (parkide süsteemi) loomise järel jätkub elu linnas endisest rikkamas, meeldivamas ja võimalusterohkemas, eriti turismi seisukohast, miljöös. Paikkonnast ja regioonist läheb välja sõnum, mida ei jäta tähelepanuta ükski potentsiaalne turist, matkaja või mingil muul põhjusel piirkonda tulija või tuleku kavandaja.
See uus võimalus loodus- ja kultuuriväärtuste kaitsmiseks sai alguse hoopis Rootsist: 1994. aastast võis pealinn Stockholm uhkust tunda maailma esimese linnalise rahvuspargi üle. Soome haaras mõttest kinni. Esimesena Soomes jõudis linnalooduse väärispaikade ja -miljööpiirkondade säilitamise ja kaitsmise ettepanekute ühtse tervikuna vormistamise ning eesmärkides kokkuleppimisega ühele poole Hämeenlinna ning 2001. aastal andis Soome keskkonnaministeerium heakskiidu Hämeenlinna volikogu esitatud taotlusele linnalise rahvuspargi loomise kohta.
Soomlane julgeb olla ka empaatiline looduse vastu.
Pargi ajaloolise ja kultuurilise tuumala moodustab keskajast pärinev Häme loss ja selle ümbrus, looduskaunis Aulanko, kesklinna Vanajavesi randadel asuvad pargid ja vanad väärtuslikud puumajade kvartalid, Keinusaare ja Verkkatehase tööstus- ja haiglamiljöö säilimist tagavad lopsaka loodusega piirkonnad.
Nüüdseks on Soomes 10 linnalist rahvusparki: Forssa, Hanko, Heinola, Hämeenlinna, Kokkola, Kotka, Kuopio, Pori, Porvoo, Turku, kuid takistusi pole järgmistele. Näiteks Tamperes, ajalooliselt tööstusliku taustaga linnas, on 2012. aastal alustatud ettevalmistused jõudnud käesolevaks ajaks päris lõpusirgele.
Tulemuslik tegija Soome looduse jätkusuutlikkuse tagamisel ja elanike ning kõigi sektorite kaasamisel on Soome rohekeskkonna liit (Viherympäristöliitto), mille suurimad projektid koostöös keskkonnaministeeriumiga on ülesoomeliste roheaastate korraldamine, üks neist on just tänavu. Roheaastate eesmärgid on rõhutada roheliste alade tähtsust inimeste tervisele, heaolule ja rahulolule; julgustada, et inimesed, linnad, ettevõtted, organisatsioonid ja asutused muudaksid ise oma lähikeskkonda paremaks; suunata tähelepanu ehitatud keskkonna rohelisemaks muutmisele.
Soomlane julgeb olla ka empaatiline looduse vastu. Näiteks 2016. aasta roheaasta raames korraldati puude kallistamise nädal «Kallista puud – väärtusta oma lähikeskkonda».
Eesti ja Soome kõnnivad ikka ühte jalga ja ühes suunas, jagavad rõõme pidupäevadel ning muresid argipäevadel, õpivad teineteiselt sellest, mis teisel pool sinist silda on paremini korraldatud ja tagatud ning milles edusammud suuremad. Loodushoius, eriti linnalooduse hoius, on tartlastel ja kogu Eestil palju õppida. Mahajäämust tuleb vaid ausalt tunnistada.