Fedor Stomakhin: ettevaatust «ära kaduvate» välistudengitega!

IT-tudeng ja EKRE liige Fedor Stomakhin.  Foto: Sille Annuk

Välistudengite motivatsioon on meetrikana muidugi ebausaldusväärne ja raskesti mõõdetav, käitumise tagajärg seevastu mitte: Eestisse (erialasele) tööle jäävad siiski vähesed.

Eleri Pilliroog ja Karl-Hendrik Pallo Eesti üliõpilaskondade liidust on vastuses (TPM, 27.11) Jaak Valge artiklile (TPM, 20.11) nimetanud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise eelnõu välisüliõpilaste kiusamiseks ja tümitamiseks. See seisnevat tahtes mitmesuguseid ettekääneid tuues meelevaldselt piirata välistudengite vaba liikumist, arvestamata kõrghariduspoliitika eesmärke ja hetkeolukorda. Tegelikult on tegu taotlusega praakida õppetasu kinnimaksmise keelustamisega välja need kolmandatest riikidest pärit tudengid, kes pole siia oma õppima asumise kavatsustes päris siirad.

Pole raske põhjendada ettevaatlikkust, mis peaks olema igas rändega seotud küsimuses vaikepositsiooniks, seda enam riigis, nagu seda on Eesti. Eesti legitiimsus tugineb sellele, kuivõrd esindab riik oma rahvuse huve, mis oli ka iseseisvumise ja iseseisvuse taastamise eesmärk. Seetõttu on rahvusriigis iga poliitika seotud rahvastikupoliitikaga. Rahvastikupoliitika on aga üks raskemini teostatavaid poliitikaid, sest eeldab ettenägelikkust ja sihikindlust mitte kahe, vaid pigem kahekümne valimistsükli ulatuses. See tähendab, et on täiesti adekvaatne küsida «Milline on seis 100 aasta pärast?».