Piret Bristol: raamat nagu pudelipost

Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Piret Bristol. Foto: Margus Ansu

Mida tõi siis aasta 2011 eesti kirjanikule? Midagi silmanähtavalt teisiti ei olnud. Ei saa nii lühikese aja takka määrata suundumusi, aimata arenguid.

Kirjandusmuuseumi juurdeehitis sai nurgakivi. Juhtus nagu ikka olulisi asju, näiteks ilmus väga uhkete kommentaaridega «Kalevipoja» ingliskeelne tõlge. Elus kirjanikelt ilmus luulet ja proosat, lavastati nende näitemänge, saadi auhindu, esineti kodu- ja välismaistel festivalidel. Tartu kõige menukam lastekirjanik sai kriminaalsüüdistuse.

Lõunapoolsetele kirjanikele olulist Tartu Ülikooli raamatupoodi ei pandudki kinni. Teatavasti on alles jäänud ainult kaks suurt poodi-kontserni, kus kirjandusesarnaste toodete meetrikõrguste tornide taha kaob kogu horisont.

Minule isiklikult oli 2011. hea aasta. Kui tartlased peredega suvitasid, istusin nelja seina vahel ja kirjutasin.

Kirjaniku argipäev: ta jõuab töölt koju ja selle asemel, et hakata vaatama televiisorit, seda tal polegi, istub arvuti taha ja läheb hommikul magamatusest paistes silmadega palgatööle. Tõelise kergendusohkega tervitab ta suvepuhkust, kui kõik on kodust ära ja ta saab rahulikult kirjutada.

Jah. Räägin endast.

Ainult eesti kirjanik

Kirjutasin ikka vana 2004. aastast pärineva arvutiga, 2003. aasta Wordiga ega kasutanud olulisi tehnilisi uuendusi. Sest kirjanik peab olema elule lähemal. Elule, mitte tehnilisele progressile.

Juba esimesel iseseisvusajal pidi ta olema nii lähedal, et ta suunati eluga tutvust tegema kaevandustesse, tehastesse, vene ajal kolhoosidesse. Kirjutasid elu keskelt nii-öelda reisikirju. Kas sellised lähetused olid kirjanikele kasuks? Või nad peaksid uurima ja sõnastama hoopis midagi sellist, mille kohta meil veel piisavalt palju andmeid ei ole?

Ainult eesti kirjanik saab kirjeldada praegusaega ja meie olemist selles kohas siin. Tahetakse kuulda, mida tal on öelda maailma ja inimese kohta.

Temalt tahetakse meelelahutust. Kui teksti tootmine on sada protsenti rahast mõjutatud, muutub kunst totaalseks meelelahutuseks ja poed on täis raamatulaadseid tooteid. Sedagi võib kirjanik teha. Tuua vaheldust igavasse argiellu.

Eriti kui tema enda elu on nagu ekstreemsport ja ellujäämiskursus.

Ka aastal 2011 küsis üks kui teine, miks ma seda teen. Olen avaldanud üksteist raamatut ja ju ma siis midagi tean sellest asjast. Aga miks sa kirjutad, kui raamatu honorar on kaks keskmist palka ja selle kirjutamine võtab aega kaks aastat? Millal sa sedaviisi ükskord «järje peale saad»?

Eesti kirjaniku teose trükiarv on praegu 300–500.

Tean Lõuna-Eesti kirjanikku, kel pole siiani elektrit ja kes käib jalgrattaga ümberkaudsetes keskustes raamatukogude WiFi-alal oma elulisi asju ajamas.

Kirjanik ei sõida mööda maad, et eluga tutvuda, ta hoopis esineb, sest millestki peab elama. Kirjutamiseks jääb selle võrra vähem aega. Mõtlemiseks veel vähem. Taskus, Rahva Raamatu poe kõige kaugemas nurgas on lett allahinnatud raamatutega, mõni alla euro. 2011 ostsin mitu raamatut. Läbi lugesin neid ilmselt vähem kui varem.

Mati Hint kirjutas Õpetajate Lehes (28.10.2011) süvalugemise võime kadumisest. Ta artikkel «Internet ja isiksus» puudutab raamatuid ja lugemist, ent ka elu ja inimest minu jaoks rohkem kui ükskõik mis muu eelmisel aastal ilmunu.

Tean inimesi, kes pärast seda artiklit kustutasid oma Facebooki-konto. Et jälle suuta lugeda raamatuid. Hint toetub teadlase Nicholas Carri raamatule, mille iva on, et internet muudab inimese aju; kaovad harjumus ja võime süveneda, luua, järeldusi teha.

Tegelikult tahtsin

Tahtsin kirjutada kultuuri õitsengust ja et vabakutseline kirjanik on uhke olla.

Tänapäeval laseb vabakutseline literaat koos 50 000 ametlikult loendatud töötuga ennast tööbüroos alandada ja mõnitada, et kätte saada 60 eurot abiraha. Parasiteerimise pärast teda enam vangi ei panda ja kaevandustesse eluga tutvuma ei suunata. Kui inimese kutsumus on elu üle mõelda ja oma mõtteid kirja panna, ei sunnita teda tööle.

Selles mõttes on olukord hea. Teda ei saa süüdistada elukauguses, sest 7,4 protsenti tööjõulistest eestimaalastest jagab tema saatust. Nad kõik on keskmisest vapramad inimesed, kelle igapäevane eneseületus väärib imetlust.

Inimese looming ja eraelu on iseasjad. Eraelu on ta ise endale valinud, kuid loomeliitu ei astu ta kui hea lapsevanem, abikaasa, kodanik, poliitiliselt õigete vaadetega valija, vaid kui inimene, kelle kutsumus on kirjutada raamatuid ja kes on tõestanud, et teeb seda paremini kui kõike muud.

Häid raamatuid võib kirjanik kirjutada hoolimata sellest või lausa tänu sellele, kui ebaõnnestunud on ta toimetulek inimsuhetes ja elus.

Kirjaniku kõige haavatavam külg on ta looming. Eestis sõltub kirjanikul avaldamine suuresti kultuurkapitalist. Seetõttu on erakordselt küüniline hoida ilmumata (võib-olla aastaid) kirjaniku raamatuid, mistõttu kirjanik ei suuda varsti isegi tõestada, et ta on – tänapäevases keeles väljendudes – loovisik.  

Kirjaniku unustusse jäämise võib kaasa tuua ka praegune kultuuriministeeriumi otsus raamatukogude kohta.

Jätkem raamatukogud ja auhinnažüriid sellegipoolest rahule. Räägime hoopis tavalisest auhindamata kirjanikust, kes kirjutab ladusalt loetavat «olmekirjandust» meie igapäevaelust – mitte kommertsedu pärast, vaid temale lihtsalt meeldib. Tema eeskujud ongi Oskar Luts ja Ale­xandre Du­mas vanem. Ja teda loetakse. Kogu tiraaž ostetakse ära!

Aga tiraaž on 300 kuni 500 eksemplari.

Muidu näib kõik ju korras olevat, aga vahel tulevad mõned vanad asjad meelde ja hakkad mõtlema, kas parem on parasiitluse pärast miilitsas istuda või on meelepärasem aeg, kus vabakutselisel loojal, loomeliidu liikmel ei ole haiguskindlustust.

Kui midagi juhtub, antakse erakorralise meditsiini osakonnas talle kiirabi, katkine luu lapitakse kokku, aga järgmised operatsioonid on juba oma raha eest või ei tule neid üldse.

Loovisiku puuduva haiguskindlustuse lugu on nii vana, et imelik on sellest veel kirjutadagi. Loomeliitude kord juba ümbertehtud seadus seda muuta ei suutnud. Ning kirjanikke, kes ei saa ühtegi stipendiumi, on 2012. aastal võib-olla rohkem kui eelmistel. Lihtsalt raha ei ole.

Saja aasta pärast ei küsi muidugi keegi, mis kirjanik sõi, kus elas või mida seljas kandis. Kui kirjutamata jätsid («romaanile pole tellimust», «aega ei ole», «elu tahab elada», oluline on olla hea laps, vend, õde, abikaasa ja lapsevanem), ei saa sellest keegi kunagi teada, saati põhjustest.

Kirjutamata jäänud raamatut pole võimalik lugeda.

2012. aasta

Tartu kirjanikel saab ümmarguselt 20 aastat oldud Vanemuise tänava «sinises majas», mida teatavasti kogu okupatsiooniaja rentis linnalt KGB. Aga enne sõda oli see maja Kirjanike Liidu ja Kirjanduse Seltsi oma ning siin anti välja Loomingut ja Eesti Kirjandust.

2012. aasta sügisel saab 90 aastat Eesti Kirjanikkude Liidu loomisest. Algusaastatel see liit tegutseski põhimiselt Tartus aadressil Vanemuise 19.

Pärast sõda oldi 1993. aastani nn Uluotsa majas, mida paljud tartlased veel mäletavad kui oaasi, kus oli võimalik teha enam-vähem kõike ning kus kirjanikku kuulati – mida on tal öelda? Kirjanikud ei ole tekkinud tühjale kohale. Isegi kui see amet on kellegi meelest mõttetu.

Vanemuise tänava majja ei oodata inimesi mitte sellepärast, et raamatuesitlusel saab kõhu täis süüa või et kirjanik lahutab meelt meediale meelepärase ebaprofessionaalse tegevusega (laulab, tantsib, kok­kab). Vaid et kirjanik sekkub maailma ja muudab seda loova tegevuse abil.

Tema raamat on nagu pudelipost, mis leitakse ootamatult, võib-olla ka saja aasta pärast mais just selles hetkes tähtsa sõnumiga.