Juhtkiri: mõtleme, mis aitaks julmuse vastu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Koerte varjupaik.

FOTO: Erakogu

Väikseid armsaid chihuahua’sid ja teisi pisikoerakesi on hakatud kutsuma ka kotikoerteks, sest nad mahuvad noore daami käekotti, olles omaniku saatjaks tänaval, kohvikus või klubis. Halvustajad on muidugi oma sõna öelnud, ristides chihuahua moehullu tibi aksessuaariks, ise ehk teadmatagi, kumba õieti halvustada taheti. Vaevalt see aga võtab tükki loomalt, kelleni õela sõnad ei jõua, küll aga perenaise armastus.

Paraku on meil üha tihedamini toodud teateid teistsugustest kotikoertest, neist, kes on kilekotti pakituna visatud prügikasti või sokutatud kuhugi tee või tänava veerde. Ja mitte ainult koeri, kilekotis piineldes surema on mõistetud ka kassipoegi.

Kahest prügi sekka pandud kotist leitud poolhinges kiisust sai Tartu Postimehest lugeda 12. jaanuaril. Tegu polnud väetite vastsündinute, vaid paari-kolmekuuste kassidega, kelle keegi – ei taha öelda, et inimene – oli pikas agoonias surma mõistnud. Tänu leidjale jõudsid nemad loomade varjupaika, kus nad siiski elule turgutati.

Umbes nädal tagasi leiti prügiplatsilt kuus paaripäevast kutsikat, üks juba surnud. Ülejäänuid ei aidanud ka varjupaik, sest nii väeteid kutsikaid inimene koeraema abita üles ei kasvata, aga vähemalt leidsid nad oma otsa piinadeta.

Kotikoeri ja -kasse on aga leitud varemgi, mõni jõhkard on ka kätte saadud ning kohtus karistatud paarisaja euroga, nagu eelmisel nädalal maakohtus Tartumaa naist, kes oli kilekotti seotud kuus kutsikat jätnud külatee äärde.

Samasuguseid asju on juhtunud kogu Eestimaal ning kuigi loomadega koti või karbi sokutamise kohad erinevad, on kõik need lood olenemata lõpust õõvastavad. Soovimata loomadest lahtisaamiseks on valitud kõige mõistusevastasem viis – mitte kiire lõpp, vaid agoonia. Või on sel moel loomahukkaja enda arust koguni kaastundlik, andes surmamõistetule siiski võimaluse?

Tõsi, mõned loomad ongi päästetud või vähemalt on neile tehtud nõuetekohane süst. Kui palju on aga selliseid kilekotte, välja jäetud pappkarpe või muul moel hukatud loomi leidmata, me ei tea. Loomi kaitsev seadus on küll olemas, aga kirjatäht ei ole kõikvõimas, sageli pigem jõuetu.

Tuleb tunnustada loomakaitsjaid või muidu loomasõbralikke inimesi, kes peale varjupaikades tegutsemise teevad ka selgitustööd, korraldavad steriliseerimiskampaaniaid või muid inimeste teadlikkust kasvatavaid üritusi. Tuleks teha kõik mis võimalik, et kasvatada inimeste vastutustunnet ja oskusi, et ära hoida soovimata kutsikate ja kassipoegade sündi. Abi oleks ka näiteks steriliseerimist rahaga toetavatest ettevõtmistest.

Kõik algab aga sellest, et mis tahes looma võtmine peab olema kõigiti läbikaalutud, mitte hetketunde või moe pärast tehtud otsus, sest loomale kulub peale armastuse aega ja raha. Vastutus teise olendi eest kestab pikki aastaid, nagu ka vastutasuks saadud ustavaim sõprus. Julmuritele seda ära ei seleta, küll aga võiksid teised, normaalsed inimesed endalt küsida, mida nemad saaksid teha, et selliseid piinavaid ja kogu inimsoole piinlikke leide enam ei oleks. Midagi ikka saab. Kas või kasvatades väikestes inimestes maast madalast hoolivust nõrgemate vastu. Et siis kunagi ...

Tagasi üles