Seksuaalkuriteos süüdistatud Martin Halliku õigeksmõistmine jõustus

Martin Hallik. Foto: Tairo Lutter

Riigikohus ei võtnud arutusele kannatanu esindaja ja prokuröri kaebusi kriminaalasjas, milles Tartu ülikooli raamatukogu endist direktorit Martin Hallikut süüdistati suguühtele ja muule sugulise iseloomuga teole sundimises.

Tänavu 18. märtsil tunnistas Tartu maakohus Halliku kuriteos süüdi ja karistas teda tingimisi vangistusega. Samuti mõisteti Hallikult kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 5000 eurot. Tartu ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse 3. septembril ja mõistis Halliku õigeks.

Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid kannatanu esindaja Maria Mägi-Rohtmets ja ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, taotledes selle tühistamist ja maakohtu süüdimõistva otsuse jõustamist.

Riigikohus leidis, et prokuröri ja kannatanu esindaja kaebused ei anna alust asja menetlusse võtta. Seega jõustus Hallikut õigeksmõistev kohtuotsus.

Hallik kaalub kahjunõude esitamist

Süüdistuses lõplikult õigeks mõistetud Martin Hallik kaalub, kas esitada kriminaalmenetluse tõttu talle tekkinud kahju eest nõue.

«Kaks aastat ja kolm kuud kulus selleks, et jõuda jõustunud kohtuotsuseni, mis lükkab ümber 2018. aasta suvel minu aadressil anonüümselt avalikkusesse paisatud süüdistused. Kuid see ei tee veel minu jaoks juhtunut olematuks. Täna võin ma jõustunud kohtuotsusele tuginedes veelkord öelda seda, mida väitsin juba 2018. aasta augustis - ma ei ole mulle ette heidetud tegusid toime pannud. Aga see ei anna tagasi kaotatud töökohta, akadeemilist karjääri, kodulinna ega head nime. Anonüümsuse kaitsekilbi taha peituvate inimeste intriigid viisid selleni, et mulle öeldi erialasest töökohast ära isegi Austraalias,» teatas Hallik advokaadibüroo Lextal vahendusel.

Hallik märkis, et kindlasti esineb selliseid kuritegusid, mida talle alusetult ette heideti. «Seetõttu on see juhtum õppetund kõigile juhtidele, kolleegidele, tööandjatele, avalikkusele ja muidugi ka meediale, kui kibekiirelt tekib kiusatus võtta seisukohti, valida pooli, mõista valjuhäälselt hukka jne. Kirg seltsimehelikus kohtus teisi inimesi kiirkorras ja avalikult nuhelda pole kahjuks kuhugi kadunud,» märkis ta.

Ta lisas, et enam kui kahe aasta jooksul jõuti teda avalikkuses kahtlustada kõiksugu kuritegudes, isegi sellistes, mis reaalses kohtumenetluses kordagi teemaks polnud. «Nagu oleks kahtlustused seotud majandusalase tegevusega, liikluskäitumise, raskete isikuvastaste kuritegudega või muu selline. Sellisest ülekohtu hakklihamasinast läbikäimise järel on isegi õigeksmõistva kohtuotsuse järel tunne, et seda on kannatuste heastamiseks veel liiga vähe,» märkis ta.

Hallik langetab lähiajal otsuse, kas ja kuidas kaitsta oma õigusi seoses kahjudega, mida talle viimase kahe aasta jooksul seoses selle juhtumiga on tekitatud.

Halliku kaitsja, vandeadvokaat Oliver Nääsi sõnul on lõppenud kohtupidamise moraal see, et kohtumenetluses lähtutakse süü tuvastamisel siiski sellest, kuidas isikud end objektiivselt väljendasid, mitte selle järgi kuidas nad hiljem tagantjärele oma varasemaid tundeid ja tahtmisi subjektiivselt sisustama asuvad.

«Halliku juhtumi õppetund on ka see, et sellistesse süüdistustesse ei tohi suhtuda eelarvamuslikult ja kampaania korras pooli valides. Nii tõsiste süüdistuste pinnalt tegutsedes tuleb süüvida hoolikalt kõikidesse väidetesse ja neid põhjalikult kontrollida. Kusjuures see, et samu väiteid esitab rohkem kui üks isik, ei tähenda veel, et nende väited oleks tõesed,» ütles Nääs.

Tema sõnul tuleb lisaks võtta arvesse ka süüdistatava perspektiivi oma eluga edasi minna juhul kui süüdistused osutuvadki alusetuks. «See tähelepanek on edaspidiste analoogiliste teemade käsitlemisel oluline nii tööandjatele, prokuratuurile kui ka meediale,» ütles Nääs.

Maakohus mõistis Halliku süüdi

Tartu maakohus tunnistas Martin Halliku 18. märtsil süüdi talle raamatukogus allunud naistöötaja suguühtesse sundimises ning määrast talle karistuseks ühe aasta ja kuus kuud vangistust. Toonase otsuse kohaselt pidi vangistus jääma tingimisi kohaldamata, kui Hallik ei pane kaks aastat kestva katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti mõisteti Hallikult mittevaralise kahju hüvitisena välja 5000 eurot kannatanu kasuks.

Märtsikuisele otsusele esitas apellatsiooni Halliku kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs, paludes ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ja Hallik siiski õigeks mõista. Lisaks taotles ta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ning palus Hallikule hüvitada menetluskulud.

Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni ka prokuratuur, kes taotles otsuse tühistamist osaliselt. Prokuratuur tahtis, et kohus mõistaks Halliku karistuseks kaks aastat vangistust, mille kandmise algust loetaks alates süüdimõistetu vanglasse saabumisest. 

Ringkonnakohus arutas kriminaalasja kinnisel kohtuistungil ning langetas otsuse, millega rahuldas Halliku kaitsja apellatsiooni ning mõistis Halliku talle esitatud süüdistuses õigeks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et puuduvad ühesed tõendid, et Hallik kasutas teadlikult enda huvides ära mõjuvõimu selleks, et toime panna süüdistusaktis nimetatud tegusid.

Ringkonnakohtu arvates ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, millest pidi süüdistatav aru saama, et kannatanu tunnetas tema käitumist sunnina. «Sõltuvussuhte ärakasutamine tähendab seda, et toimepanija kuritarvitab tahtlikult kannatanu sõltuvust temast, mis objektiivselt võimaldab või lihtsustab suguühte või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemist. Süüdistatava (vähemalt kaudne) tahtlus peab hõlmama intellektuaalse elemendi osas teadmist, et ohver nõustub temaga suguühtesse astuma vaid seetõttu, et ta sõltuvussuhtest johtuvalt ei lähtunud käitumisotsuste tegemisel enda vabast tahtekujundusest. Kui toimepanija kannatanu tegeliku tahte osas eksib, ei pane ta tegu toime tahtlikult,» seisis ringkonnakohtu otsuses.