Siiri Laidla: ootuse aeg, rõõmude aeg

Siiri Laidla ja tema koer Mihkel. Foto: Kristjan Teedema

Aasta kulgeb lõpu suunas. Taas advendiootus, uue ja parema lootus.

Mu lähikondsete hulgas leidub nii veendunud usklikke kui ka neile vastandujaid. See on üpris kummaline kooslus. Veelgi kummalisem, et suudan selles usupadrikus ennastki määratleda. Enam ei karda padrikusse eksida. Elukogemus on hindamatu hindaja. Erinevate konfessioonidega tutvudes olen «leiutanud» oma usu. See ei sunni mind palvekotta minema ega survesta miskit moodi ka usku välja näitama. Vankumatult usun Looduse imelisse kõikvõimsusse. Jah, aga kes lõi looduse?

Sealt edasi lähevad mõtted ja tunded muidugi lappama. Sallivus looduse ilmingute suhtes kui elukreedo pannakse alatihti proovile. Sallin ükskõik mida või keda, kui see vaid mu enda väärtushinnanguid või mugavusala ei riiva. Armastan loomi, aga vihkan lutikaid ja söön mõnuga liha. Kuidas suhtuksin fakti, et poeg abiellub mehega või tütar saab ülitõmmu lapse? Seni pole mind sedasorti uudistega üllatatud. Selleks pole ma valmis, kuigi valmisolek pidavat igas kriisiolukorras olema edu tagatis. Maskiga või ilma.