Jürgen Rakaselg: mul on kõrini

Jürgen Rakaselg Foto: Margus Ansu

Koolis oli kunagi koht ka kolmelistele. Olen ise nende hulka kuulunud. Praegu vist ei ole kohta. Kui edetabelis ei figureeri, tuleb tuvastada erivajadus. Toit võiks ka olla kas hingematvalt vürtsikas või haigemaja lõunaks passiv. Sa oled kas konservatiiv või liberaal. Parempoolne või vasakpoolne. Aga kindlasti äärmuslik. Õige määratluse aluseks on lihtne põhimõte: kui sinu vaated ei ole samad, mis minul, oled teise äärmuse esindaja. Ja seetõttu vaenlane. Ideoloogiline vaenlane, kes sepitseb vandenõusid minu vastu. Vassib, petab.

Meil kõigil on mõni pereliige, hõimlane, kellega on raske. Sest on mingid teemad, mida on parem mitte kunagi puutuda. Maskide kandmine, vaktsineerimine, Soros ja Gates, Trump ja Biden, mets, pagulased, rahvus, 5G, puurikanad, tervis, mustanahalised, homod, Rail Baltic, Estonia hukk jne. Kui kohtud temaga, püüad purjetada nende karide vahelt ettevaatlikult läbi. Sest kui sa ei ole samas paadis, võib sind õigustatult kostitada ilmasõja lahinguretoorikaga. Ta istub küll sama laua taga, kuid relv on põlvedel ja sõrm päästikul. Ja tema pilk ei ole enam selge.

Tal on usk. Just nimelt usk ja mitte faktid, seisukohad, teadmised. Ta veedab ülekaalukalt aega portaalides, mis tema usku kinnitavad. Ja kui ta tõstab sellest vaimse eneserahuldamise mullist pea, siis vaid selleks, et kiiresti diagnoosida ümbritseva maailma ajupestus. Ja siis sukeldub ta tagasi oma väiksesse imaginaarsesse maailm, kus antakse talle iga päev nagu hästi kirjutatud põnevusromaanis uus ja vapustav «avastus». Maailmast, mis on avatud vaid väga vähestele. Üha verdtarretavamad lood ja paljastused. Ning parem on, kui asjasse mittepühendunutega pikalt ei hakkagi vestlema. Ajame siin oma väikest salaasja edasi. Kõlab nagu kommionu jutt, kes palub oma lapsest ohvril hoida suu ja nautida nende ühist «saladust».