Vambola Paavo: julged unistused parematest teedest

Vambola Paavo Foto: Kristjan Teedema

Lõuna-Eesti tõmbekeskus Tartu vajab paremaid maanteid nii pealinna kui ka lähemate linnade poole, kuid unistustest saavad teod väga visalt.

Sügis on kokkuvõtete tegemise aeg ja piltlikult loeb tibusid ka maanteeamet. Tänavu on Eesti maanteede kogupikkus üle 16 600 kilomeetri. See arv muutub pidevalt, sest uusi lõike tuleb juurde.

Lõpule läheneva aasta aktiva poolele võib kindlalt kanda kauaoodatud Kose-Võõbu neljarajalise ligi 25 kilomeetri pikkuse lõigu valmimise. Pealinna jõudmine vähenes umbes viie minuti võrra. Maanteeameti plaanid näevad järgmisel aastal ette ligikaudu 41 kilomeetril uute neljarajaliste maanteede ehitamist. Sõidetavaks saab sellest umbes seitse kilomeetrit ehk kuuendik. Kahjuks on seda vähe.

Peene nimega teehoiukava näeb ette aastaks 2030 rajada neljarajaline maantee Tallinnast Tartuni. Ambitsioonikas plaan. Praegust tempot arvestades ja sagedase sõitjana nende kahe linna vahel julgen kahelda. Ennegi on varrukast lubadusi poetatud. Omal ajal lubas Juhan Parts 2012. aastaks neljarajalist teed Mäoni. Paraku jõutakse sinnagi alles 2022. aastal!

Teid ehitatakse ikka kahelt poolt ja keskpaigas saadakse kokku. Õnneks hakkab see vana tõde viimaks kohale jõudma maanteeameti inimestelegi. Siiani tehti kõike pealinna poolt, nüüd on pööratud pilk Tartusse. Igal juhul on tervitatav uue kiirema ja tänapäevase lõigu ehitamine Kardla ja Kärevere vahel. Pikkus küll kõigest 4,6 kilomeetrit. Pisku see on, aga parem kui mitte midagi.

Kõige suuremat lõivu makstakse elus rumalustele. Maanteeameti suurejooneline kava 2+1 teelõikude rajamisel on minu meelest fiasko.

Iga aastaga muutub autode vool riigi kahe suurema linna vahel aina tihedamaks. Ummikud ja kolonnid on tavalised ja sellele ei pööragi tähelepanu. Valitsus võttis kolm miljardit laenu, ent see raha seisab riiulil. Perekond Helme räägib küll PPP-rahaga (public-private partnership, eesti k avaliku ja erasektori koostöö​ – toim) uute teede ehitamisest, ent asjad kiiremini sellest ei liigu. Riigil puuduvad uute teede jaoks plaanid A ja B, varuvariantidest rääkimata.

Tallinna-Tartu-Luhamaa maantee üks pudelikael asub Tartus. Vaadakem alailma korduvaid ummikuid Riia ringil Lõunakeskuse juures. Need ei ole enam tipptunnil, vaid vältavad vahel suure osa päevast. Tegemist on Eesti kõige ohtlikuma ristmikuga, kus juhtub enim plekimõlkimisi.

Ammu oleks pidanud seal valitseva kaose lahendama. Õnnetusi olnuks palju vähem, kui seal oleks leidnud koha foor.

Inglismaal käinu teab, kuidas seal olukord seesugustel ringidel lahendatud. Lubavat rohelist tuld antakse eri suundadele teatud intervalliga. Maksumaksja raha eest võinuks mõne juhtiva teedemehe Albioni saarele komandeerida.

Sama puudutab Viljandi maantee turboringi. Sealne peen ringristmik on läbikukkumine, sellega ei ole autojuhid algusest peale rahul. Suunavad viidad on kui ahvipärdikute kritseldused. Kui oled kohalik, kohaned, aga võõral on vajalikku suunda keeramine paras pähkel.

Loodetavasti alustatakse järgmisel aastal Riia ringile kahetasandilise ristmiku rajamist. Taavi Aasa lubadusi on mul raske uskuda, kogemus õpetab. Kuid näib, et vähemalt on linnapea Urmas Klaasi sõnavõtud ja pressing riigi aadressil vilja kandnud ning loodame varsti tulemust näha. Ehituseaegse kaose on juhid küllap valmis hambad ristis välja kannatama.

Tartu-Elva vahele neljarajalise tee rajamisest on räägitud rohkem või vähem kindlas toonis 15 aastat. Isegi tähtajad pandi omal ajal paika: ehitus pidi algama 2009. aastal ja uus tee Nõoni valmis saama 2012. aastaks. Ent tuli masu ja kõik lendas vastu taevast.

Lõputud kolonnid ja riskantsed möödasõidud on sellel maanteel nüüd tavalised. Tagatipuks on maanteeamet oma kilplaslikkuses paigaldanud seal 80 km/h piirkiiruse märgid, selle asemel, et soodustada kiiremat sõitu ja vältida kolonnide kogunemist.

Maanteeameti plaanid näevad järgmisel aastal ette ligikaudu 41 kilomeetril uute neljarajaliste maanteede ehitamist. Sõidetavaks saab sellest umbes seitse kilomeetrit ehk kuuendik. Kahjuks on seda vähe.

Viimane aeg on midagi ette võtta, et lähiaastail ikkagi alustataks neljarajalise tee rajamist Nõoni. Siin ootaks ka vallavanemate senisest aktiivsemat survet. Parem pool rehkendust, kui tervet ei jõua, ütles õpetaja Laur. Kui raha ja ehitusvõimsust kohe Elvani jõudmiseks pole, võiks vähemalt pooles ulatuses tee turvaliseks teha.

Tartu ümbruses vajab ajakohastamist lõik Ilmatsalu ringilt Tiksojani. Sealne kaherajaline tee on ka ajale jalgu jäänud. Kahel pool on riigimaa ja kõnelusi tuleb riigil pidada iseendaga. Natuke rohkem kui kolmekilomeetrine lõik lähiaastatel ümber ehitada poleks raketiteadus. Ka Viljandi maantee alguse läbilaskvus ja parem ühendus otse Lõunakeskusse väärib tähelepanu.

Kõige suuremat lõivu makstakse elus rumalustele. Maanteeameti suurejooneline kava 2 + 1 teelõikude rajamisel on minu meelest fiasko. Kallid lõigud ei ole endast õigustanud. Kilomeetrine möödasõiduala ei täida eesmärki, kui ees liikuvast pikast haagisveokist jõuab mööda vaid mõni auto. Mõistlikum olnuks vast teha kohe 2 + 2 teed.

Olen Euroopas palju ringi sõitnud ja oma kogemuse põhjal võin öelda, et 2 + 1 lahendusi kasutatakse ka Saksamaal või Rootsis, kuid need möödasõidualad on tavaliselt pikemad, ikka viis-kuus kilomeetrit ühes ja siis sama palju teises suunas.

Ehk sõidame kunagi vähemalt pealinna poole tõesti turvaliselt mööda korralikku tänapäevast teed.