Kui Tartu üks edukaim idufirma ZeroTurnaround jätkab sama peadpööritavas tempos kasvamist kui seni, võiks selle kaasasutaja Jevgeni Kabanov (28) üsna noorelt kuskil palmisaarel muretult võrkkiiges jalgu kõigutada lillegi liigutamata.
Paras annus hullust viib ettevõtjat edasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid selliste meestega, kes nii kaugele jõuavad, on Jevgeni Kabanovi sõnul üks «jama». «Selleks, et sinna palmisaarele jõuda, on pidanud neil olema nii tugev sisemine jõud ja töövõime, et nad ei suudaks iialgi seal palmisaarel niisama olla,» ütleb ta.
«Mul hakkaks kahe nädalaga igav, kolmandal nädalal programmeeriksin juba midagi ja neljandal põgeneksin sealt,» lisab mees õlgu raputades.
Kabanovi kirg on programmeerimine – tähtede, numbrite ja märkide muster, mida ta nimetab maailma modelleerimiseks selliselt, et lahendada praktilisi probleeme inimeste elus.
Seni suurim probleem, millele Kabanov on aidanud lahenduse leida, puudutab programmeerijate tööd. Lihtsustatult võib öelda, et tavaliselt peavad programmeerijad oma töös iga muudatuse järel ootama (kujutage näiteks ette, et arvuti nõuaks iga meili saatmise järel taaskäivitamist).
Programm JRebel, mille prototüübi Kabanov viie aasta eest valmis tegi, võimaldab aga programmeerijatel teha tööd järjest, ilma sunnitud katkestusteta.
Kiire kasv
Sellele programmile on nüüdseks ostetud maailmas üle 18 000 litsentsi ning firmale ZeroTurnaround, mille üks omanikke on ka Kabanov, tõi JRebel eelmise aasta esialgsete andmete järgi umbes 1,9 miljonit eurot müügitulu.
«Ma teadsin, et sellest saab suur asi,» ütleb Kabanov, et JRebeli edu ei üllatanud teda. Üllatas aga kõik muu, mis eduga kaasnes.
Aastas mitmesaja protsendi võrra kasvava firma juhatuse liikmena pole Kabanovil enam ligi 12 kuud olnud aega ise programmeerida, sest aeg kulub firma juhtimise küsimustele, tööreisidele ja konverentsidel esinemistele. Tal on isiklik sekretär, kes püüab tema asju korraldada nii, et võimalikult palju aega säästa, kuid sellest hoolimata mõõdab Kabanov oma aega miinusühikutes.
«Aega lihtsalt pole. Sellest on muidugi kahju,» mõtiskleb Kabanov, hüpitades süles neljakuust tütart Rubyt. Abikaasa Ragne Kabanova lisab, et mees on küll sageli tööreisidel ja õhtul kojugi jõudes võtab sülearvuti lahti, kuid teisalt on tal hea meel, et kaasa on leidnud ala, millest ta vaimustub. «Kodu jaoks leiab ta ka ikkagi mõistlikult aega,» lausub naine.
Jevgeni Kabanov tutvus oma praeguse abikaasa Ragnega ülikoolis. «Mina hakkasin teda esimesena piiluma. Ütlesin talle: «Sa oled armas!» Jevgeni ei osanud siis veel eriti hästi eesti keelt ja küsis: tševo-tševo. Ma ka vene keelt ei osanud eriti, aga kordasin: tõ milaja,» meenutab Ragne Kabanova.
Mees naeris komplimendi üle. «You are cute,» ütles neiu viimaks inglise keeles. Sellest ajast peale suhtlevadki nad omavahel inglise keeles – hea neutraalne keel mõlemale, leiab paar.
Põmm! viuh! – sööstab ootamatult üle toa pere kass Kafka pallikese järele. «Ta on täielik tähelepanu maniakk,» ütleb peremees hallikarvalise miisu kohta. Teine kass Chicken pistab aga oma musta nina kõrvaltoast vaid korraks välja. Arake, sellest ka nimi Chicken, lausub peremees. Kabanov ei ole küll arg (kaugel sellest), kuid oma rahulikkuse ja tasakaalukusega meenutab ta rohkem just Chickenit kui mürgeldavat Kafkat.
Läinud hobi
Hobidega on Jevgeni Kabanovil aga kitsas käes. «Kuni ülikooli kolmanda kursuseni oli mul ideaalne hobi – programmeerimine. Siis läksin tööle programmeerijaks ja hobi polnud enam,» laiutab Kabanov käsi. «Tükk aega mõtlesin, et pean uue hobi otsima, aga nüüd on mul suva. No ei ole hobi, mis siis,» ütleb ta muretult.
On ju küll hobisid, torkab abikaasa vahele. «Sa ju loed, kuulad audiobook`e ja …» alustab naine ning Jevgeni Kabanov jätkab: «Jah, muidugi. Mulle meeldib väga lugeda. Praegu on pooleli «History of Jazz», väga põnev raamat. Kirjutada meeldib ka, kunagi tahtsin isegi ajakirjanikuks saada,» räägib ta.
Tallinnas sündinud ja üles kasvanud, viimased ligi kümme aastat Tartus elanud Kabanov ei tunne end ei eestivenelasena ega venelase või eestlasena. «Kõige rohkem tunnen ennast juudina,» ütleb Kabanov. Mehe emapoolsed vanavanemad olid juudid ning poisikesena veetis ta kõik suved vanavanemate juures Venemaal.
Enda tulevikku näeb Kabanov seotud Eestiga, kuid ilmselt mitte ainult Eestis. «Vähemalt talveks tahan kuhugi mujale. Eesti kliima on mu tervisele väga halb,» ütleb ta.
Soosiv ärikeskkond
Ettevõtluskeskkonnana peab Kabanov aga Eestit ja eriti Tartut kui ülikoolilinna suurepäraseks.
«Eesti on üks parimaid kohti start-up`ide (suure kasvupotentsiaaliga alustav firma – toim) arenguks,» ütleb ta ja selgitab, et eestlased nagu ameeriklasedki näevad ettevõtlikkust millegi edasiviivana. Eestlased ei pelga Kabanovi meelest tulemuste nimel pingutada, Lääne-Euroopas aga kohtab rohkem suhtumist «milleks rabada, parem puhata».
«Eestis on tahtejõulised inimesed ja võime asju ära teha. Need, kes on Eestis edu saavutanud, on selle ise saavutanud. Nad on pingutanud, pingutanud ja pingutanud, et kuhugi jõuda. Neid ei tasu vaadata halvustavalt kui uusrikkaid» räägib ta.
Paljude eestlaste nõrkuseks peab Kabanov aga kitsavõitu maailmapilti. «Ma olen näinud küll inimesi, kes ei viitsi enam pingutada, sest nad arvavad, et nad on niigi juba head,» nendib ta.
Need «niigi juba head» aga ei märka, et tegelikult on nad lihtsalt suured kalad väikses tiigis, ütleb Kabanov. «Kui oled Eestis tegija, ei tähenda, et oled kohe ka maailma parim.»
Self-made men
Ennast ise üles töötanud inimeste (self-made men) edu saladust Kabanov ei tea. Ta kummutab üldse arvamuse, et kuskilt võiks leida universaalse eduvalemi. Õnnestumiseks tuleb tema sõnul lihtsalt väga hästi tunda oma tugevusi ja nõrkusi ning end arendada.
«Peab õppima, proovima, saama paremaks, töötama kas või öösel ja uskuma, et sellest, mida sa teed, tuleb midagi,» ütleb Kabanov. Ta lisab, et isegi kui kõike seda teha, pole veel mingit garantiid edu saavutamiseks. «Aga kui sa ei proovi, siis see garanteerib küll, et midagi välja ei tule,» lausub Kabanov.
Jevgeni Kabanovit on nimetatud hulluks geeniuseks. «No ma ei ole eriti hull ega ka väga geenius, aga muidu on väide õige,» ütleb ta lõbustatult. Siiski nendib Kabanov, et start-up-
ettevõtjana ei jäägi ellu, kui pole piisavalt hull.
«See on meeletu sõit ameerika mägedel: päeva alguses tunned, et maailm on juba sinu, päeva lõpus oled depressioonis ja tundub, et su firma pole midagi väärt ja sa ise oled saamatu,» räägib Kabanov etappidest, mida ettevõtja alguses kogeb.
«Mind aga kannustab kogu aeg teadmine või lootus, et midagi muutub inimeste jaoks paremaks sellest, mida ma teen. See on hea ja soe tunne,» lisab ta.
CV
• Sündinud 1983 Tallinnas, isa poolt vene ja ema poolt juudi juurtega.
• Haridus: Tallinna humanitaargümnaasium, lõpetanud Tartu Ülikoolis informaatika bakalaureuse- ja magistriõppe, praegu samal erialal doktorantuuris.
• Töö: 2003–2007 ASi Webmedia, Research & Development juht, 2007– … ZeroTurnaroundi asutaja, esitoote JRebel looja, tehniline juht.
• Pere: abikaasa Ragne, tütar Ruby.
Arvamus
Ragne Kabanova
Abikaasa
Jevgeni on hästi ambitsioonikas ja kindlameelne. Ta on õiglane selles mõttes, et ta püüab elada oma töö- ja eraelu ausalt ja vastutustundlikult.
Mulle meeldib, et edu pole talle niimoodi pähe löönud, et jookseme kohe BMWd või suurt maja ostma. Praeguse korteri valisime ka niimoodi, et ostame, nagu meil vaja on, mitte niimoodi, nagu saaksime pangalaenuga või nagu «ostis klassivend».
Ta on hästi sihikindel, keskendub ühele asjale ja siis on tema tähelepanu väga raske võita. Kui ta näiteks midagi arvuti taga teeb ja ma temaga räägin, siis ta ei pruugi seda üldse tähele panna.
Abikaasana on Jevgeni hästi rahulik, abivalmis ja alati toetav.