Indrek Hirv: sisevaatlusi lohutuseks katkuajal

Indrek Hirv Foto: Kristjan Teedema

Me elame raskel ajal. Maailm ei taha enam hästi koos püsida, on liigestest lahti. Üks ja teine oht on ennegi õhus püsinud, ent nüüd on ju lausa katkuaeg käes!

Peame arvestama, et osa meist sureb varem, kui neile on ette nähtud, vähemalt meie arvates ette nähtud – viiakse haiglasse ja ei tule sealt enam ise välja. Teistel on siis raske. On raske ka sellepärast, et hirm poeb naha vahele, kontrollimatu hirm, mis on seda hullem, mida vähem inimene on varem surmale mõelnud. Ja ega me ju palju ei ole, oleme harjunud surmamõtet kui elu raskendavat peast välja tõrjuma.

Usklikel on lihtsam, samuti kõigil nendel, kes veel lisaks neile usuvad elusse peale surma, igasugustel müstikutel ja taldrikukeerutajatel. Aga tavaline eestlane, arukas ja maine, satub segadusse ja hakkab kartma. Siis on peale usu siiski midagi veel, mis võib aidata – filosoofiline vaatlemine: mõni stoikute tähelepanek elu mööduvusest, võib-olla mõni lause Schopenhauerilt, mõni eksistentsialistidelt ... libistada näpuga mööda raamatuselgi riiulis, tõmmata üks vana sõber välja ja lugeda lohutuseks paar lehekülge.

Aastal 165 pärast Kristuse sündi tabas Rooma impeeriumi katk. See oli Marcus Aureliuse valitsusaeg. Marcus Aureliuse kolmas nimi oli Antonius, sama nimi sai ka katkule. Katk kestis 15 aastat ning tappis üle kogu impeeriumi 10 või 20 miljonit inimest, mis tookordse hõreda asustuse puhul tähendas kodanikest ja orjadest palju suuremat osa, kui praegu tundub.

Eriti leplikuks teeb sind surma suhtes nende inimeste iseloomude vaatlemine, kellega sa siis enam kokku ei pea puutuma.

Rooma impeerium oli tookord juba allakäiguteel: barbarite hordid valgusid üle piiride, kuld müntides vahetati hõbedasulami vastu ning pealinnas valitses üldine pahelisus.

Katku tõttu keelati nüüd teater ja kõik muud lõbustused, jõukamad kodanikud põgenesid oma maavaldustesse, majandus kängus ning maad võttis masendus.

Keiser jäi linna, tegi oma rahva ja riigi heaks, mida suutis, ning pani aastate jooksul kirja oma mõtteid. Need on meditatsioonide nime all olnud hiljem üks maailmakirjanduse ja filosoofia olulisi mõjutajaid.

Eesti keeles on raamatu pealkiri «Iseendale», vanakreeka keelest tõlkinud Jaan Unt, ilmunud aastal 1983.

Ja nüüd mõnevõrra lihtsustatult kolm mõttekeerdu sellest.

Aga tavaline eestlane, arukas ja maine, satub segadusse ja hakkab kartma.

Mõtiskle pidevalt, et kõiksugused inimesed kõiksuguste tegevusaladega ja kõikvõimalikest rahvustest on surnud, nii palju kangeid kõnemehi, nii palju väärikaid filosoofe – Herakleitos, Pythagoras, Sokrates. Mõtle neile kõigile, sellele, et nad juba ammuilma maa all lamavad. Ja mis on neile selles kohutavat?

Eriti leplikuks teeb sind surma suhtes nende inimeste iseloomude vaatlemine, kellega sa siis enam kokku ei pea puutuma. Sest ehkki nende peale ei tohi mingil juhul solvuda, vaid nende eest tuleb isegi hoolt kanda ja neid tasasel meelel taluda, lahkud sa siiski inimestest, kelle põhilaused pole samad mis sinul. Kui üldse miski, siis hoiaks meid elu küljes ehk kinni see, kui oleks lubatud elada üksnes koos nendega, kes on võtnud omaks meiega samad põhialused. Nüüd aga näed, kui palju tüli tõuseb sinu kooselu lahkhelidest, nii et võid öelda: tule kiiremini, surm, et ma lõpuks veel ka iseennast ära ei unustaks.

Mitte keegi ei kaota ühtegi teist elu peale selle, mida ta parajasti elab. Seega on kõige pikem elu seesama, mis kõige lühemgi. Sest olevik on kõigil võrdne ning minevikku ja tulevikku ei saa keegi kaotada: kuidas saab kelleltki ära võtta seda, mida tal pole? Nii et võrdne on kaotus kõige pikaealisemal ja ka sellel, kes noorelt sureb. Sest olevik on ainus, millest neil tuleb ilma jääda, kuna see neil on ja ainult see, ning seda, mida pole, ei kaota keegi.

Autor on Tartu volikogu ja EKRE liige.