Indrek Mustimets: avardagem Tartu muusikalinna staatust

Indrek Mustimets FOTO: Kristjan Teedema

Muusikateatri universitas võiks ollagi tegelik Tartu kultuurisüda.

Siin-seal Tartu tänavatel võib silmata Eesti riikliku sümfooniaorkestri uue hooaja välireklaami, mis hõiskab «Uue hooga!». Sellel reklaamil ei olekski ju Tartusse justkui asja, kui kapselduda Tartu piiresse ja mõelda, et «see orkester seal Tallinnas». Tegelikult peaksime pidama kõike, mille ees on sõna Eesti enda omaks, ükskõik kus sa siis ka ei elaks.

Iseasi, kui paljud Eesti nime kandvatest organisatsioonidest päriselt Tartusse, Võrru või Kärdlasse jõuavad. Tegelikult ju jõuavad, ehk ei pea Tartugi väga muretsema, et ERSO jõuabki (loodetavasti) sellel erakordsel aastal ühel korral Tartusse. Samas võiksime mõelda sellele, mis on Tartus see, mis ERSOt ja teisi professionaalseid kollektiive siinse publiku jaoks asendab.

Lihtne on kokku lugeda: üks professionaalne sümfooniaorkester ja kammerorkestrid Elleri koolis ja Tartu ülikoolis. Üldistatumalt, teater Vanemuine ja mingis mõttes ka Tartu Uus Teater ongi need vähesed Tartu professionaalsed kultuurikollektiivid. See on ehk üllatav ja tõestab taas professionaalse kõrgkultuuri elujõudu vaid Tallinnas. Sellel on omad põhjused ja võime uhked olla, millised võimsad eesti kultuuri lipulaevad ja loojad on Tallinnas.

Annan endale aru, et läinud sajandi vilgast muusikaelu Tartus ühe hetkega ei taasta ega tekita siia ka teist muusika tõmbekeskust. Siiski püüan selle artikliga mõelda võimalustele, kuidas tuua Tallinnast kaugemale kõike seda, millel on küljes Eesti-silt, ning kuidas Tartu võiks avardada oma muusikalinna staatust ja laduda siia uut alusmüüri uutele muusikaideedele.

Päris kindlasti on Tartu kontserdielu aktiivsem kui kunagi varem (jättes välja viiruseaja). Tartu on olnud kümnete omanäoliste alguste juures – olgu jutt Vanemuise enda muusikateatri algatustest, Tartus loodud ja esitatud muusikaprojektidest, konkurssidest ja festivalidest. Tartu kontserdisaalide mitmekesisus ja esmaklassiline välimus annavad silmad ette mistahes maailmalinnale. Üha enam kinnitavad Tartus kanda muusikud, heliloojad ja muusikapedagoogid. Ühesõnaga, osa sellest tugevast müürist on juba olemas ja osa ladumisel.

Tartu ei pea Eesti kultuurielus konkureerima, vaid leidma just tegevuste ühisosa. Konkurents pole ainus, mis mistahes elutahku arendab.

Nüüd on küsimus selles, kuidas anda uus tõuge, et siia tuldaks rohkem esinema ja looma ning et Tartut peetaks kohaks, kus kohtuvad uued mõtted, uued loojad ja interpreedid. Mis oleks see, mis tooks igal aastal muusika- ja teatriakadeemia lõpetanud noored muusikud Tartusse? Ilmselgelt linnakeskkond, mis näitab võimalusi ja ahvatleb usalduslikult. Tõesti, orkestrid, koorid, teatrid ja koolid ei ole kummist, et neisse lõputult mahtuda, kuid head mõtted mahuvad Tartusse alati.

Tartu ei pea Eesti kultuurielus konkureerima, vaid leidma just tegevuse ühisosa. Konkurents pole ainus, mis mistahes elutahku arendab. Selleks on meie kodumaa ja ühiskonna suurust arvestades ikka ühistegevus.

Meenub Marju Lepajõe mõte Jaan Tõnissoni konverentsil ühistegevusest rääkides: «Iga kord, kui suu hakkab ütlema konkurents, tuleks proovida kiiresti öelda ühistöö. Kõigi Eesti akadeemiliste institutsioonide vahel on vaja ühistööd, sest konkurents tähendab akadeemilises maailmas kohutavat raiskamist: inimeste elu, pädevuse, tehnika, paberi ning eelkõige mõtete ja heade ideede raiskamist.»

Väga mitmed Tallinnas esitamisele tulevad ja vaid ühele saalitäiele publikule mõeldud sümfooniakontserdid on minu arvates Eesti jaoks ilmselge priiskamine. Väga vajalik priiskamine, kuid peakski seljad kokku panema, et kultuur oleks Eestis üha enam jagatud. Jagamise mõte oleks noorte inimeste (aga laiemalt kelle iganes) orkestri, muusika ja muusikamaailma juurde juhatamine, aluspõhja ladumine ja selle arusaadavaks mängimine.

Sümfooniaorkestri toomine Tartusse ei ole raketiteadus, tähtis on, et need tippkollektiivid jõuaksid siia regulaarselt. Või küsigem, kas riigilt rahatuge saav Eesti festivaliorkester on esinenud Tartus ja kas just selle orkestri 2024. aasta kodulinnaks ei võiks olla Tartu?

Ainusilmi Tallinna poole vaadates me võime unustada Tartu enda võimalused ja meie muusikatraditsiooni. Alustan veidi kaugemalt. Aasta alguses andis riik mõista, et ootab Tallinnas Sakala 3 hoonesse uusi rentnikke ja esitatud ideede hulgas osales ka mitme praeguse tartlase idee luua sinna Eesti muusikateater.

Nurjunud konkurss võitjat ei selgitanud, küll aga tekitas elava arutelu muusikateatri üle. See võimalus võiks nüüd ellu ärgata ja see muusikateater võiks Tartus sündida, Tartu olemasolevate võimalustega seljad kokku pannes ja ühistegevuses luua Tartusse muusikakunstide universitas ehk eesti muusika tippkeskus.

See oleks koht või vaimne keskkond, kus esitataks nii Eesti kui ka muu maailma uut muusikat, kammerlikke lavavorme, kõike seda, mida suured teatrid ei mahuta oma argirepertuaari. Tartus on tugev põhi sellise muusikaruumi tekitamiseks ja oma publiku kasvatamiseks. Uued muusikaalgatused toovad linna uusi loojaid, ka publikut ja lavaideid välismaalt.

Väga mitmed Tallinnas esitamisele tulevad ja vaid ühele saalitäiele publikule mõeldud sümfooniakontserdid on minu arvates Eesti jaoks ilmselge priiskamine.

Me ei tohiks hetkekski unustada Vanemuise sümfooniaorkestrit, mille viimatine pillirühmade kontsert Tubina saalis ajendaski seda artiklit kirjutama. Peadirigent Risto Joosti viimati «lahti lõhutud» Vanemuise sümfooniaorkester oli väga hea ja kauaoodatud märk sellest, et ideed on õhus ja seda orkestrit saab raputada, tuues orkestri lavaaugust linna südamesse üsna alasti oma uue ja vana publiku ette (noorim kuulaja oli pea nelja-aastane).

Publik võis kogeda ühe võimaliku uue tee algust. Avansina öeldult: üks vägev märk sellest, et Vanemuise sümfooniaorkester võiks olla üha enam Tartu muusikaelu keskmes, tipporkester, kes hakkab Eestit üllatama ja Tartu muusikaelu kujundama, olema selle veidi raamist väljas muusikateatri süda.

Ma olen seda usku, et rohkem kui Viini veri kõnetab ja kasvatab siinset muusikasõpra see iidne muusikaveri, mis on Tartus ringelnud ja maailmas uut siin ringlema pannud. Tartus on sündinud Eesti klassikalise ja koorimuusika tippteosed ja siin on loodud Tartu muusikateatri traditsioon. Vanemuine on viimastel aastatel päris palju muusikaliselt häid ja nüüdisaegseid üllatusi pakkunud. Need on maailmaga kahekõnes ja neil on just see tartulikult omanäoline helikiri, see miski meie oma.

Tartu muusikateatri universitas võikski olla miski see uus «Vanemuise stuudio», kus saaksid oma esimesed uued teed avastada ja lahti lükata noored Undid, Hermakülad, Raidid ja Toomingad.

Ma usun, et Euroopa kultuuripealinnaks saav Tartu avab end tol õigel aastal suuremale osale Eesti muusikakollektiividest, rääkimata Tartu enda esindusorkestrist – avab väga suure ukse, et näidata Tartus esmaklassilist muusikateatrit, sümfoonia- ja kammerkontserte, muusikakatsetusi ja uudseid lavavorme. Head algused on tehtud.

Lõpetan artikli Jaan Tõnissoni päevakohase tsitaadiga: «Püüetel ja tegudel peab olema tõsi taga. Alles siis nad haaravad inimest hingepõhjani, tõmbavad tahte pingule ja tiivustavad julgetele tegudele.»

Ma usun, et Vanemuise uutel juhtidel on tõsi taga ja me näeme Tartu muusikaelu ja linna kui muusikakeskuse uut tõusu. Ehk lubab uus, viirustest küllastunud aeg meil kõigele sellele siiski kaasa elada ja uute aegadega kohaneda. Kivi kotti!

Tagasi üles
Back