Põhjalik pilguheit luuletaja elurajale

Margit Mõistlik, «On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust», Menu kirjastus, Tallinn 2011, 208 lk. Foto: Repro

Margit Mõistliku raamat «On raske vaikida ja laulda mul», mille pealkiri on laenatud Artur Alliksaare (1923–1966) luuletusest «Sõnade sügis», on üllatuslikult tõhus täiendus luuletaja elukroonikale.

Poeedi tõeline suurus sai luulehuviliste laiemale ringile selgeks tema mahuka kogumiku «Päikesepillaja» ilmumisega (koostanud Urmas Tõnisson, Ilmamaa, 1997). Nüüdseks on sellest valminud juba tervelt seitse trükki.

Luuletaja eluloo kohta pidime senimaani piirduma peamiselt katketega, mis koondatud teosesse «Artur Alliksaar mälestustes» (koostanud Henn-Kaarel Hellat, Ilmamaa, 2007).

Vastne raamat ei paku küll mingit uudset loominguülevaadet või -analüüsi (see polegi Margit Mõistliku eesmärk), aga ometi on selles suurele arhiivitööle tuginedes välja joonistatud sedavõrd ulatuslik ja kaasahaarav teekond mööda luuletaja eluradasid, et meie ette astub ühtaegu ka portreteeritava vaimne isiksus, tema hingeelu ja vaimulaad.

Senistele käsitlustele lisab autor mitmeid uudseid vaatenurki ja ka rohkesti faktitäpsustusi.

Vangilaagrite epopöa

Raamatus on kesksel kohal peatükid «Vanglatee 1950–1954» ja «Vanglatee 1954–1957» (lk 69–124).

Meie seniste Siberi-mälestuste taustal on üsna enneolematu see, kuidas vangistatu oma järjestikustes avaldustes ENSV peaprokurörile ja teistele instantsidele «annab nagu möödaminnes põrmustava hinnangu nõukogude võimule».

«Tegemist on surmapõlglike tekstidega täis tulipäist kuraasi ja turtsakat trotsi,» kommenteerib Mõistlik (lk 50), püüdes avada julgeolekuprotokollide psühholoogilisi tagamaid. Ja oluline järeldus: «… vaevalt oskas keegi Alliksaarest paremini mõelda välja nimesid ja fakte, mis viisid uurimise täielikku tupikusse» (lk 86).

Asjakohased tsitaadid Sol­ženitsõnilt, kaasvangide meenutused, väljavõtted kirjavahetustest ja ka arvukad luulekatked loovad mõjuva ajastupildi.

Salong, kabinet ja kantsel

Muidugi on raamatus omal kohal kuulus Werneri kohvik, millest kujunes aegamisi Allik­saare «salong, kabinet ja kantsel» (lk 150).

Lugeda saab mitmeid näiteid sellestki, kuidas teravkeelne luuletaja sageli suutis – tema enese sõnul – «Tartu pööbli peenemad ja jämedamad otsad kuumalt ja kirglikult kohisema panna» (lk 156).

Samas on selgesti välja toodud seegi tõsiasi, et «kirjandusvariseride sallimatus ja tõrjumine tõukasid Alliksaare vähehaaval uskumatu viletsuse piirile» (lk 184).

Ühtaegu antakse hea sissevaade luuletaja sõpraderingi ning tema abikaasa, boheemliku päikesenaise Linda (1917–1988) lühiportree. «Küllap leidsid teineteise kaks suurt üksiklast, keda sidusid hingesugulus ja vastandite igavene tõmbejõud,» (lk 164) iseloomustab autor seda abielu.

Eluloolise materjali rohkus ja ehedus, Margit Mõistliku diskreetne ja paindlik psühholoogipilk ning suurepärane sisseelamine nii luuletaja eriskummalisse elukäiku kui ka ahistavasse ajastusse on andnud tulemuseks igati tähelepanuväärse elulooraamatu.

Selline teos pole mõeldud üks kord kiireks läbilugemiseks, vaid pakub mõttematerjali hoopis kauemaks.

Raamat

Margit Mõistlik, «On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust»,
Menu kirjastus,
Tallinn 2011, 208 lk.