/nginx/o/2020/11/06/13459726t1h5822.png)
Eesti keeles on üle pika aja ilmunud üks pikemat sorti värssjutustus. Kirjanik Anti Saar ning kunstnikud Priit ja Olga Pärn, aga ka nende poeg Märt Rudolf, on ühendanud jõud ja avaldanud lastele ja täiskasvanuile raamatu «Suur koogitegu». Lugu on maailmast, kus kõik on suhteline ja kipub kergesti ülekäte minema.
Anti Saar ei ole varem värssides jutustatud lugu kirjutanud. Luulevormi tingis tema sõnul jutustuse idee.
«Kui tekkis mõte kirjutada pannkoogiteost, mis järk-järgult kontrolli alt väljub, otsisin väljendusviisi üsna kaua. Siis äkki sähvatas, et võiksin proovida värssi,» lisas ta. «Sündmustiku rütm ja kordused, omamoodi lumepalliefekt – tundus, et sellest võiks saada ühe korraliku lugulaulu. Hakkasin lapseliku õhinaga riime ja rõhke klapitama ja kui hoog sees, edenes asi juba nagu iseenesest.»
Autori andmeil on viimaste eestikeelsete värssjutustuste ilmumisest möödas kaua aega. «Ei teagi, kas asi jääb viitsimise, oskuste või ajapuuduse taha, aga viimasest paarist aastakümnest meenub mulle sellest žanrist vaid Contra «Minu jonn»,» märkis ta. «Minuealised mäletavad oma lapsepõlvest Ellen Niidu «Suurt maalritööd» ja «Krõlli», veel vanemad Felix Kotta «Tublisid loomi» ja Manivald Kesamaa lugu «Kuidas mesikäpp meistriks sai». Eks ma proovi praegust põuda natuke leevendada.»
Saar nimetas vedamiseks «Suure koogiteo» illustreerimiseks kunstnike leidmist. «Teadsin, et päris tavapärasel moel seda lugu hästi illustreerida ei anna. Kui Priidu ja Olga kampa sain, olin juba kindel, et tuleb vahva raamat,» meenutas ta.
Märt ütles sekka, et tema käest ei küsinud keegi, kas ta kampa tuleb. «Aga ma tulin ikkagi!» lisas ta.
Olga Pärna sõnul joonistas Priit karakterid ja sündmused. «Värvid, faktuurid ja tainas on minu rida,» lisas ta.
Kunstnike hinnangul on värssjutustuse «Suur koogitegu» tekst lustiline ja hoogne, aga koogitegu ise koosneb peamiselt segamisest: jahu, munad, piim – kord üht liiga vähe, siis teist liiga palju. Tekstis on see naljakas, kuid piltidele tuli üksluisuse vältimiseks tegevust juurde mõelda.
Kokkuvõttes sarnanes raamatu illustreerimine filmi tegemisega: nad lõid vastandlike karakterite paari, visuaalse maailma nende ümber, kõrvallood, mida tekstis ei ole, lisaks Märdi unenäod ja elevandid, nii seintel kui ka vabalt tegutsemas.
Elevante hakkas Märt joonistama juba enne «Suure koogiteo» teksti lugemist. Kui kool läks e-õppele, otsustas ta, et joonistab igal õhtul kaks elevanti. Kokku tuli neid üle kahesaja. Mõnedki neist jõudsid raamatusse, mida Pärna pere illustreeris üle poole aasta, Covidi kiuste.
/nginx/o/2020/11/06/13459736t1hf10a.jpg)
Tänavune sügis on «Suure koogiteo» (kirjastanud Kolm Elu) tegijaile kujunenud viljakaks: Anti Saarel ilmus äsja ka väikelasteraamat «Anni asjad», Pärna perel valmisid illustratsioonid Helena Kochi raamatusse «Kõhu mäss» (Tammerraamat), trükkiminekut ootab Ott Arderi luulekogumik (samuti Tammerraamat), milles on Priit Pärna aastakümnete jooksul tehtud illustratsioonid.