Anti Saar ei ole varem värssides jutustatud lugu kirjutanud. Luulevormi tingis tema sõnul jutustuse idee.
«Kui tekkis mõte kirjutada pannkoogiteost, mis järk-järgult kontrolli alt väljub, otsisin väljendusviisi üsna kaua. Siis äkki sähvatas, et võiksin proovida värssi,» lisas ta. «Sündmustiku rütm ja kordused, omamoodi lumepalliefekt – tundus, et sellest võiks saada ühe korraliku lugulaulu. Hakkasin lapseliku õhinaga riime ja rõhke klapitama ja kui hoog sees, edenes asi juba nagu iseenesest.»
Autori andmeil on viimaste eestikeelsete värssjutustuste ilmumisest möödas kaua aega. «Ei teagi, kas asi jääb viitsimise, oskuste või ajapuuduse taha, aga viimasest paarist aastakümnest meenub mulle sellest žanrist vaid Contra «Minu jonn»,» märkis ta. «Minuealised mäletavad oma lapsepõlvest Ellen Niidu «Suurt maalritööd» ja «Krõlli», veel vanemad Felix Kotta «Tublisid loomi» ja Manivald Kesamaa lugu «Kuidas mesikäpp meistriks sai». Eks ma proovi praegust põuda natuke leevendada.»
Saar nimetas vedamiseks «Suure koogiteo» illustreerimiseks kunstnike leidmist. «Teadsin, et päris tavapärasel moel seda lugu hästi illustreerida ei anna. Kui Priidu ja Olga kampa sain, olin juba kindel, et tuleb vahva raamat,» meenutas ta.
Märt ütles sekka, et tema käest ei küsinud keegi, kas ta kampa tuleb. «Aga ma tulin ikkagi!» lisas ta.
Olga Pärna sõnul joonistas Priit karakterid ja sündmused. «Värvid, faktuurid ja tainas on minu rida,» lisas ta.