Kristi Mumm: kedagi ei saa üle parda visata

Kristi Mumm ütleb, et umbes iga neljas õpilane vajab mingil ajal kooliteel tuge. Seda ei ole ei rohkem ega vähem kui varem. Foto: Margus Ansu

Kas kaasav haridus on üldse võimalik? Küsimus, mis pärast Tartu Postimehe artiklit «Mis juhtus päikesepoisiga uues koolis?» mõnelgi lugejal kummitama jäi. Meenutuseks, 13-aastane Mart, kes vahetas kooli, oli haridusliku erivajadusega – aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Individuaalõpet hakkas ta saama alles aasta pärast koolivahetust, selleks ajaks oli ta suuresti õppimise murede tõttu juba sügavas depressioonis. Mardi lugu lõppes hästi, ent oma Tootsid ja Tõnissonid on igas koolis.

Tartu Forseliuse kooli õppejuht Kristi Mumm ütleb, et talle meeldib haridusbürokraatliku termini HEV-lapsed asemel öelda lihtsamalt: need on tuge vajavad lapsed. Ja kõik lapsed vajavad ühel või teisel ajal mingit sorti toetust.

Alustame kaugemalt – kas ka andekust võib erivajaduseks lugeda? Kuivõrd on õigus neil, kes väidavad, et meil ei jää tippude toetamiseks enam jaksu?