Tegevuse teostamine ehk Eesti keele kaitseks

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Ilmselt suhtun eesti filoloogina oma emakeelde eriti suurte nõudmistega. Olen eesti keelt lapsepõlvest saadik endale raamatute lugemisega sisse kodeerinud, koolis lemmikaineks pidanud, ülikoolis õppinud, kirjanikuna kasutanud. Arvan teadvat, milline on või peaks olema normaalne, ilus emakeel. See, millest luuletas Kristjan Jaak Peterson ligi kahesaja aasta eest: «Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?»

Kuid mõistan ka seda, et igapäevasuhtluses ei pruugi kõik kirjakeele reeglid kehtida. Muidu räägiksime nagu isikupäratud robotid. Mahlakas kõnekeel, sekka vanu murdesõnu ja uusi laene, lühendeid ja vaimukaid ütlusi – see muudab keele elusaks. Igal keele­stiilil on oma koht ja otstarve.

Ei hakka ju väejuht sõduritele luuleliselt kauneid käske jagama või müügiagent oma kaupa kiites vaid lihtlausete ning «jah» ja «ei» vastustega piirduma. Kõnekeeles kohtab palju slängi. Noortel on oma släng, meedikutel või äriinimestel oma, eluga pahuksisse läinutel oma. Üha enam tuleb keelde inglise laene. Ka släng ise on laensõna, millele pole lühidat ja täpset vastet veel leiutatud.

Olgugi filoloog, ei söanda ma end täiuslikuks eesti keele oskajaks pidada. Kaugel sellest! Paljude eluvaldkondade oskussõnadest ei taipa ma mõhkugi. Samuti on õigekeelekomisjonid ja -toimkonnad aastate jooksul õigekirjareegleid kohendanud-mugandanud niivõrd, et omal ajal punase veana kirja läinud sõnavorm, -välde, jutumärgid või suur algustäht vales kohas jne on nüüd normikohaseks tunnistatud.

Siiski on jäänud tüvi, aluskeel, mida õpetati koolis eriti range reeglistiku järgi just vene keele jõulise pealetungi ajal. Toona oli tõsine oht, et eesti keelele võib jääda vaid kohaliku kõnekeele staatus ja saatus.

Mitu venestamislainet üle elanud, jäi eesti keel ometi püsima. Eestlaste jaoks oli emakeele säilitamine otsekui vaikne, visa vastupanu võõrvõimule. Nüüd, vabas ühiskonnas võib tunduda, et pole enam vaenlast, kelle eest oma keelt kaitsta. Ma ei hakka siinkohal kaeblema inglise keele pealetungi üle. See suundumus, mis kaasnes vabadusega, on juba pöördumatu. Vabadust, seega ka inglise keele oskust, ei soovi keegi käest anda.

Imelik siiski, et keelele omistatakse vaenlase või liitlase märk. Pole ju vene keel iseenesest sugugi halb ega inetu. Vastupidi, see on väärikas kultuurkeel, mille oskusega saaks hakkama kuuendikul planeedist. Lugeda originaalis Puškinit või Dostojevskit on magus privileeg.

Nüüd on üles kasvanud põlvkond, kellele koolis pole vene keelest midagi külge jäänud. Mõni ei tunne kirillitsatki. Ju on see Vene ikkest lahti laulmise paratamatu tagajärg. Russofoobia lokkas täiega. Praegu on vene keel koolis valikaine. Hea seegi.

Laulukaare alla kogunedes ja eestikeelseid laule lauldes tõotame küll oma südames pakitseva emakeelearmastuse jätku, kuid igapäevaelus kipub see ununema.

Oma emakeele vaenlased oleme tegelikult ise. Pean silmas igapäevaellu tungivat kummalist kantseleilikku värdkeelt. On see usina projektikirjutamise paratamatu tagajärg? Linn ei ole enam linn, vaid linnaruum. Lapsed ei mängi enam õuel, vaid õuealal. Teostame tegevusi, selmet töid või asju lihtsalt ära teha.

Pidin esitama loomestipendiumi aruande tabeli kujul. Umbes nii, et mitu sõna päevas kirjutasin, kellega kohtusin, pealtvaatajate arv, projekti tulemus. Ma ei saa sellega hakkama.

Enam ei julge ka ajalehti lugeda, kuigi avaldan ise vahel leheveergudel arvamuslugusid. Näiteks võisin hiljuti (seoses lahustijoojate juhtumiga) lugeda meditsiiniametniku lauset: «Kannatanu tervise seisund võib kujuneda ka eluks sobimatuks.» Mh?

Sealsamas oli ka ühe ametniku pikk kirjutis «Kasutamata võimalused parema tervise tagamiseks». Ligi pool lehekülge parandamist, tõhustamist, edendamist, meetmete rakendamist. «Ent nendel, kellel on rohkem motivatsiooni ja ka suurem oht sõltuvusse sattuda, on tavaliselt väga vähe takistusi. Sellepärast on alkoholi ja tubaka mõju vähendamine kulgenud aeglaselt ning näitajad on väga problemaatilised, eriti meeste seas.» Mida sellega küll öelda taheti, jääb ähmaseks.

Oma emakeele vaenlased oleme tegelikult ise. Pean silmas igapäevaellu tungivat kummalist kantseleilikku värdkeelt.

Olen kindel, et ka optimistid näevad vahel unes üleilmastumisega seotud pisikese eesti keele kadu. Laulukaare alla kogunedes ja eestikeelseid laule lauldes tõotame küll oma südames pakitseva emakeelearmastuse jätku, kuid igapäevaelus kipub see ununema. Kas on selle vastu rohtu? Mul on.

Tuleb hakata sõpradele-sugulastele paberkirju saatma. Tuleb hakata päevikut pidama. Jah, vahel osutub päevik süütõendiks (Alaveri juhtum), kuid tavakodanikul pole vaja karta, et tema ülestähendused ohtu kujutaksid.

Nii tore on tulevastel põlvedel lugeda, milline ilm oli 2020. aasta sügisel, palju maksis piimaliiter ja et kass tõi seitse poega ilmale. Ja et oli tohutu seenesaak.