Maris Lauri: eelarve, mida tegelikult ei ole

Maris Lauri Foto: Riigikogu

Toompea võimuliidu asjaajamine riigieelarve koostamisel tugevdab arvamust, et valitsus püüab riigi rahaasju avalikkuse eest peita ja rahaga susserdada.

See, et valitsus tehtud eelarve kava kiidab ja opositsioon vigu otsib ja laidab, on tavapärane kõikjal, ning see ongi normaalne, sest valitsuse ja opositsiooni prioriteedid on erinevad. Siiski on Eestis seekord midagi täiesti teisiti. Tundub nimelt, et valitsus tutvustab ja räägib eelarvest, mida keegi teine pole näinud.

Valitsuse pressikonverentsil, kus eelarvet esimest korda avalikkusele tutvustati, räägiti sellest, kuidas hakatakse tegema suuri investeeringuid ning hiiglaslik, kahemiljardiline puudujääk on just suurte investeeringute põhjus. Kuid juba tundidega, kui inimesed olid jõudnud eelarvega tutvuda, selgus, et lubatud 1,9 miljardi suurusi investeeringuid eelarves ei ole.

Neid ei ole keegi senini suutnud leida. Riigieelarves on investeeringuid 963 miljoni euro ulatuses. Nagu igaüks saab aru, ei ole 963 miljonit võrdne 1,9 miljardiga, see on üle kahe korra väiksem.

Millest siis valitsus räägib? Korduvate küsimiste peale sai riigikogu rahanduskomisjon teada, et valitsus arvestab 963 miljoni euro juurde omavalitsuste võimalikud investeeringud, aga ka raha, mida loodetakse saada Euroopa Liidu uuest eelarveperioodist ja taasterahastust. Asi on aga selles, et need summad ei ole riigieelarves.

Reaalsus on see, et valitsusel on ilmselt mingid plaanid – mingi tabel, millest koalitsiooniliikmed räägivad –, kuid seda varjatakse avalikkuse eest. Minu arvates on see väga vale.

Kohalikel omavalitsustel on omad eelarved ja nemad teevad ise otsused, mida valitsus eriti mõjutada ei saa. Omavalitsused saavad küll riigieelarvest toetus- ja tasandusfondi raha ning lisaks on riigieelarves kirjas ka maksud, mida riik kogub ja omavalitsustele edasi kannab (isiku tulumaks, maamaks, keskkonnatasud). Kuid vaid toetusfondi summad on sihitud ja mõeldud omavalitsustele antud kohustuste katmiseks, näiteks koolide ülalpidamiseks või sotsiaaltoetuste maksmiseks. Muude tulude kasutamise üle otsustavad omavalitsused iseseisvalt, sealjuures ka selle üle, kas nad võtavad laenu ja investeerivad. Ehk siis omavalitsuste investeeringud ei ole riigieelarves ja keskvalitsus ei saa omavalitsusi ka sundida.

Tuleb arvestada, et kuigi riikide valitsusjuhid tegid suvel otsused, millises summas ja kuidas kasutada Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi (2021–2027), samuti taasterahastu vahendeid, langetab lõpliku otsuse nende summade suuruse ja kasutamise üle Euroopa Parlament. Seni, kuni seda otsust ei ole, ei saa Eesti seda raha oma riigieelarvesse planeerida ei tulude ega ka kuludena.

Arutelud Euroopa Parlamendis aga veel käivad ja kuigi tõenäoliselt lõpuks suuri muudatusi ei tehta, võivad võimalikud muutused siiski mingites aspektides olla olulised ja puudutada näiteks raha kasutamise tingimusi.

Ei saa välistada, et Euroopa Parlament jõuab oma aruteludega lõpule detsembri alguseks, mil juhul saab riigikogu tuleva aasta eelarvesse lisada ka eelnimetatud Euroopa Liidu järgmise perioodi ja taasterahastu kasutamise. Kui Brüsselis venivad arutelud kauemaks, siis selleks, et neid vahendeid järgmisel aastal kasutada, tuleb riigikogul vastu võtta lisaeelarve, kuna põhiseaduse paragrahv 115 nõuab, et riigieelarves oleksid kirjas kõik riigi tulud ja kulud.

Miks detsembri alguseks? Sest riigikogul peab jääma aega aruteludeks selle üle, kuhu raha kulutada.

Reaalsus on see, et valitsusel on ilmselt mingid plaanid – mingi tabel, millest koalitsiooniliikmed räägivad –, kuid seda varjatakse avalikkuse eest. Minu arvates on see väga vale. Summad, mis Eesti tõenäoliselt saab Euroopa Liidust, on väga suured, mistõttu peab riigikogu ja kogu Eesti ühiskond saama nende üle sisuliselt arutleda.

Ükski riik ei saa aastate viisi oma jooksvaid kulusid – palku, pensione, sotsiaaltoetusi – maksta laenurahast. See viib varem või hiljem riigi rahanduse krahhini.

Kindlasti on koalitsiooni salatabelis asjalikke mõtteid ja plaane, kuid see, et kõike piinliku hoolega varjatakse, tekitab paratamatult kahtluse, et seal on ka asjad, mida ei peaks olema. Ehk siis raha omadele ja kõrvale, täpselt nii, nagu on läinud selle aasta lisaeelarve rahaga Kredexis ja maaelu edendamise sihtasutuses. Asjaolu, et eelarve investeeringute ja toetuste loeteludes vaatavad vastu ka ilmselged katuserahad – sildiga kulutused kaheldava tähtsuse ja vajadusega asjadele –, üksnes tugevdab arvamust, et valitsus püüab riigi rahaasju avalikkuse eest peita ja rahaga susserdada.

Tegelikkus riigieelarve investeeringutega on järgmine: riigituludest (maksud jm) tehakse investeeringuid 423 miljoni eest, ülejäänuks kasutatakse Euroopa Liidu selle perioodi (2014–2020) vahendeid. Investeeringute seas on nii tavapärased ostud inventariks, IT arendusteks, aga ka teede korrashoiuks ja muuks. Erilisi, suuri ja uusi asju on väga napilt, valdavalt lõpetatakse projekte või on asutud uusi projekte ette valmistama.

Suurem osa hiiglaslikust, ligi kahemiljardilisest eelarvepuudujäägist – umbes 1,5 miljardit – läheb seega jooksvate kulude katteks. Häda selles, et need jooksvad kulud on valdavalt ka püsikulud. Ükski riik ei saa aastate viisi oma jooksvaid kulusid – palku, pensione, sotsiaaltoetusi – maksta laenurahast. See viib varem või hiljem riigi rahanduse krahhini.

Kokkuhoidu või plaani, kuidas jooksvaid kulusid kasvõi pisut – näiteks riigihalduses – kokku tõmmata, valitsusel ei ole. Samuti seda, kuidas tulusid suurendada. Muide, viimaseks on parim tee majanduse ergutamine, teadmiste kasvatamine ja innovatsioon, kuid sellekski on raha eelarves napilt. Kuid see on juba järgmine lugu.