Irja Alakivi: kliimakava ambitsioonikad eesmärgid nõuavad sihipärast tööd

Irja Alakivi Foto: Tairo Lutter

Tartu energia- ja kliimakavas on ambitsioonikad eesmärgid: vähendada aastaks 2030 linna süsinikuheidet 40 protsenti võrreldes aastaga 2010, saavutada kliimaneutraalsus hiljemalt aastaks 2050. On öeldud, et kava keskendub kliimamõjude leevendamisele ning tõstab esile kliimakohanemise vajaduse ja tegevuse.

Kuidas kavatsetakse kava mõju hinnata? Ikka järgmist kava või seirelahendust koostades, lubatakse ka peamiste mõõdikute avalikustamist. Märkigem, et seire on küll hea, aga siiski suures osas tagantjärele tarkus. Positiivsena võiks nimetada, et eelnõus on toodud mõõdikute tabelid: energiakasutus, transport, kohanemine. Kahjuks puudub nendes mõõdikute tabelites algtaseme aasta ja algtaseme väärtus. Mis sihttasemest siis siin üldse rääkida saab?

Aga sellisenagi paneb enam kui muret tundma üks sihttaseme väärtus: rohe- ja veealade pindala osakaalu vähenemine 988 hektarilt protsendi võrra, 943 hektarile «sõltuvalt üldplaneeringust».

Miks peaksime koostama ja kelle huvides vastu võtma üldplaneeringu, milles kavandatakse süsihappegaasi neelude ehk rohealade ja parkide pindala vähendamist Tartus kümne aasta jooksul 45 hektari võrra?

Elurikkuse mängud kesklinna asfaldil ja lillerikkuse suurendamine Uueturu pargis, kust enne raiuti kolm seedermändi asendus­istutust tegemata, ei kompenseeri kaotatud aastaringset süsinikuneelu. Hollandis ei saavutatud Amsterdami-lähedase Keukenhofi pargi lillerikkust puude mahavõtmise hinnaga.

Tartus, nagu olen ennegi kirjutanud, on hävitamisohus mitme hektari ulatuses Sanatooriumi parki. See vääriselupaiga tunnustega pargiosa on ka seotud Tartu kultuuri- ja teadusloo väärikaimate inimeste Aino ja Oskar Kallasega.

Veel kord – Tartus jätkub tühermaid arendamiseks ja väärindamiseks, koos lisakõrghaljastuse rajamisega. Neid on enam kui küll. See peaks olema mõtlemise koht kliima- ja energiakava koostajatele ning Tartu üldplaneeringu 2040+ koostajatele veel enne nende lõplikku valmimist ja volikokku vastuvõtmisele saatmist.

Jääb vaid loota, et ökosüsteemi teenustel põhinevaid linnaarenduse ja kohaloome lahendusi suunatakse Tartus senise keskkonnavaenuliku lähenemise asemel läbivalt ja sisuliselt.

Juhin tähelepanu ka Antti Roose soovitusele 22. oktoobri arvamusloo lõpus: «Rohkem ettenägelikkust ja mõistlikku käitumist.»