Jaan Olari: vaimuteaduse pühamu väärib paremat

Jaan Olari Foto: Erakogu

Staadioni tänava psühhiaatriahaigla vajab säilitamist meditsiiniajaloolistel eesmärkidel ja võiks leida rakendust muuseumina.

Turumajandust on iseloomustatud lühilausega «Kõik müügiks!». Kindlasti leidub aga väärtusi, mis ei tohiks kaubaks saada, sest sellesse staatusesse jõudmine võib kaasa tuua ka nende osalise või täieliku hävitamise. Seda juttu kirjutades pean silmas Tartus Staadioni tänaval paiknevat kunagist psühhiaatriahaigla hoonet, mis kannab arhitektuurilist ja meditsiiniajaloolist väärtust ning on üks Tsaari-Venemaa, Eesti ja ka Põhja-Euroopa meditsiinipühamuid. Hoone on seotud ka kultuurilooga, eriti kirjandusega. Ajalehelugudest selgub, et Tartu linn on otsustanud müüa kinnistu, kus ajalooline hoone asub.

Muidugi pole veel teada, mida kavatseb hoonega teha tulevane omanik. Minu arvates tuleks müügiplaan peatada. Ainulaadne hoone peaks saama uue hingamise kui teaduse- ja kultuuripärandi hoidja ning tutvustaja.

Psühhiaatriahaigla avati Staadioni (varasema nimega Tallinna) tänaval 4. märtsil 1877 ja ta tegutses seal 1988. aastani, mil Raja tänaval valmis Tartu ülikooli kliinikumi nüüdne psühhiaatriakliinik. Hoones on saanud akadeemilise hariduse Eesti ja ka teiste maade arstid, sealhulgas psühhiaatrid nii enne esimest maailmasõda, Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal, teise maailmasõja ajal ja ka pärast seda kuni Eesti NSV lõpuaastateni. Samuti on hoones koolitatud psühholooge, juriste ja teistegi valdkondade spetsialiste.

Arhitektuurilt teeb Tartu psühhiaatriakliiniku omaaegse hoone eriliseks 19. sajandi lõpukümnenditele omane historistlik ehitusstiil. Puithoone on ehitatud spetsiaalselt haiglaks. Ajakirjanduses on avaldatud arvamust, et tegu võib olla ühe suurima terviktükis puithoonega Eestis.

Tartu ülikooli arstiteaduskonna vilistlase, psühhiaatri ja psühhoterapeudina pean väga oluliseks koos hoonega hoida ja üldsusele tutvustada selles sisalduvat vaimsust, teoreetilise ja praktilise psühhiaatria keskust, mis on loodud arstiteadlaste uuringute ja praktilise tegevusega. Samuti on hoone möödanikuga lahutamatult seotud teenekad õed, hooldajad ja huvitava isiksusega patsiendid.

Puithoone on ehitatud spetsiaalselt haiglaks. Ajakirjanduses on avaldatud arvamust, et tegu võib olla ühe suurima terviktükis puithoonega Eestis.

Kutsun üles haiglahoonet alles hoidma, restaureerima ajaloolistel ja kultuuriloolistel eesmärkidel. Üks säilitamise võimalusi oleks psühhiaatriamuuseumi loomine.

Samalaadne muuseum on Ameerika Ühendriikides Missouri osariigis Glore’is. Muuseumis tutvustatakse ka sajandeid tagasi kasutatud tänapäeval ebainimlikuna tunduvaid ravimeetodeid, nagu näiteks hiiglaslik hamstriratas, millesse patsient kuni kaheks ööpäevaks lukustati, et ta ennast ära väsitaks, samuti «ravitool», mille külge inimene kinnitati. Mulaaž­eksponaadid vahenditest, mida kasutati vaimuhaigete ravimisel, võiksid olla selles muuseumis, näitamaks psühhiaatria arengut.

Muuseumi võiks sisustada Eestimaal tegutsenud arstiteadlastele-psühhiaatritele pühendatud väljapanekutega. Kuulsaid nimesid jätkub: Tartu ülikooli kasvandik, meditsiiniprofessor ja hilisem Tartu ülikooli rektor Eduard-Georg von Wahl (1833–1890), kes haiglale sobiva krundi ostis; Saksa psühhiaater Emil Kraepelin (1856–1926), kes oli aastatel 1886–1891 Tartu ülikoolis psühhiaatriaprofessor ja keda loetakse esimese eksperimentaalpsühholoogia labori loojaks maailmas; Vene psühholoog ja psühhiaater Vladimir Tšiž (1855–1922), kes andis 1902. aastal Tartus välja psühhiaatriaõpiku ning pidas psühholoogiatunde Hugo Treffneri gümnaasiumis.

Professor Tšiži paljude nimekate õpilaste hulgas oli Eesti arst-psühhiaater, publitsist ja kultuuritegelane Juhan Luiga (1873–1927), kes oli ka Eesti Arstide Liidu esimees 1921–1927, I riigikogu liige. Luiga uuris psühholoogia vaatevinklist ka soome-ugri rahvaste mütoloogiat.

Seoses eestikeelse Tartu ülikooli hiljutise 100. aastapäevaga on põhjust esile tuua 1919. aastal kateedri juhatajaks saanud Maximilian Bresowsky nime, sest tema hakkas esimesena psühhiaatriat lugema eesti keeles ning tegi teaduslikke töid psühhiaatria ja sotsiaalpsühhiaatria valdkonnas.

Mõttekas oleks selles muuseumis eksponeerida siin ravil viibinud kirjanike Juhan Liivi ja Anna Haava elukäiku ja loomingut, mis võis olla mõjutatud ka nende psüühilistest iseärasustest ja võinuks ilma selleta loomata jääda.

Kindlasti vääriks eraldi väljapanekut psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing (1940–2008), miks mitte hoones ka tema kirjutatud näidendeid mängida.

Selles hoones tegutses ju veel hiljuti amatöörtrupp Vilde Teater. Kunagi Staadioni tänava haigla hoones asunud raamatukogus, kus Vaino Vahing töötas raamatukoguhoidjana, olid maailmakuulsate psühhiaatrite teosed. Raamatukogugi vääriks taastamist. Seal oleks koht ka ilukirjandusel, kus juttu inimese psüühikast, psühholoogiast ja ka legendaarsest haigemajast Staadioni tänaval.

Omaaegse psühhiaatriahaigla on oma teostesse kirjutanud näiteks Friedebert Tuglas, Hando Runnel, Maimu Berg, Madis Kõiv ja Priidu Beier. Kahtlemata leidub kunsti ja muusikat, mida sobib psühhiaatriamuuseumis vaadata ja kuulata.

Mu isiklikud mälestused psühhiaatriahaiglast said alguse, kui õppisin Tartu riikliku ülikooli arstiteaduskonnas. Hästi on meeles professorite Elmar Karu (1903–1996) ja Jüri Saarma (NSVLi meditsiiniakadeemia korrespondentliige ja New Yorgi teaduste akadeemia liige), dotsentide Heiti Kadastiku (1926–1992) ja Vaino Vahingu loengud ja õpetussõnad. Staadioni tänava majas on töötanud ka professor Lembit Mehilane, kes aastatel 1983–1992 oli Tartu ülikooli psühhiaatriakateedri juhataja.

Tutvustatakse sajandeid tagasi kasutatud ravimeetodeid, nagu näiteks hiiglaslik hamstriratas, millesse patsient kuni kaheks ööpäevaks lukustati, samuti «ravitool», mille külge inimene kinnitati.

Küllap on Staadioni tänava maja vaimsus pannud aluse psühhiaatrite dünastiatele. Heiti Kadastiku ja lastepsühhiaater Alma Kadastiku poeg Tiit Kadastik on psühhiaater, samuti nende lapselaps doktor Helen Kadastik.

Staadioni tänava haigla on tihedalt seotud Tartu neuro- ja psühhofarmakoloogia koolkonna rajaja, Eesti bioloogilise psühhiaatria seltsi ühe asutaja ja kauaaegse esimehe professor Lembit Allikmetsa elutöö. Kõigile nendele teadlastele ja praktikutele võlgnen tänu endagi kujunemisel psühhiaatriks ning selles valdkonnas tulemuslikule tegutsemisele. Olen rajanud Jõgeva polikliinikusse psühhiaatriakabineti ning töötanud seal juhatajana, samuti olen töötanud hooldekodude psühhiaatrina Soomes ja Eestis.

Austust Staadioni tänava haiglahoone kui psühhiaatriaajaloo templi vastu on sisendanud meditsiiniajaloo õppejõu Viktor Kalinini loengud.

Igati kohane temaatika oleks muuseumisse karskusliikumine ning võitlus alkoholismi ja narkomaaniaga läbi aegade.

Arvestades audio- ja videotehnika võimalusi, saaks muuseumis kuulata psühhiaatrite avalikke esinemisi raadios, televisioonis, konverentsidel. Ja miks mitte ka tutvustada huvitava isikupäraga loomeinimeste või mõne teise valdkonna (näiteks poliitika) kuulsuste etteasteid. Samuti oleks koht sobilik eksponeerimaks arstide ja patsientide esemeid, mis seotud töö ja hobidega.

Psühhiaatriamuuseumi loomise võiks enda kanda võtta Tartu linn või Tartu ülikool. Reaalsem oleks aga luua selleks vabaühendus, mis hakkab raha taotlema fondidest. Mõttekas oleks kuulutada välja ka annetuskampaania.

Vaimse tervise kui elujõu rahvusliku ja ühtlasi euroopaliku väärtuse ajalooline kodu vajab hoidmist ja arendamist. Mõelgem sellele enne, kui buldooseril seda hävitada laseme. Miks ma nii ütlen? Kirjutab ju ka kauaaegne ajakirjanik Nils Niitra (TPM. 17.1.): «Elu ise on näidanud, et me ei saa muinsuskaitsealuste kehvas seisus hoonete puhul erasektorit usaldada, siin peaks avalik võim võtma selge vastutuse, mitte käsi puhtaks pühkima.»