Jaak Uibu: pseudoprobleemid takistavad riigi põhikohust täita

Jaak Uibu Foto: Mailiis Ollino

Küsigem, kas põhiseaduse preambulas määratletud Eesti riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – on viimastel aastatel rahuldavalt täidetud. Küsime seda arusaamas, et kõik muud ülesanded on põhiülesande kõrval sekundaarsed ja viimaste lahendamine peaks arvestama põhieesmärki.

Kes on suuteline või on kohustatud jälgima sündide statistikat, see teab, et kogu iseseisvusaja alates 1991. aastast on loomulik iive negatiivne. Vaid korra, aastal 2010, olid sünnid 35 juhuga plussis. Ka väheneb rahvastikus laste arv ja osakaal. Statistikaameti andmetel elas 2020. aasta alguses Eestis 257 044 alla 18-aastast, mis on elanikkonnast 19 protsenti. 2000. aastaga võrreldes on alaealiste arv vähenenud 55 300 võrra.

Statistikaameti abil on kõik need andmed kättesaadavad, aga seda teavet ei õnnestu viia enamiku poliitikute teadvusse või ei oska nad sellega midagi peale hakata. Piltlikult võib riigi hoiakut iseloomustada Tallinna linnavalitsuse nõuniku sõnadega psühhoneuroloogiahaigla hoone põlengult: «Tulekahju on, leegid on, hukkunuid on, varingud on. Aga kõik on kontrolli all!»

Mingem konkreetsemaks: aastal 2018 elussünde 14 367 ning 2019. aastal 14 099, peaaegu 300 last vähem kui eelneval aastal. Ehmatav on aga tänavune üheksa kuu sündimuse langus võrreldes mullu sama ajaga – ligi pool tuhat vähem!

Kes arvutada oskab, see leiab, et koroonapandeemia seda mõjutada veel ei saanud. Küll on tulevik tume. Kas see langus peaks kedagi poliitikutest nii kõnetama, et ka nemad sellest kõneleksid, kirjutaksid ja arutaksid olulise riikliku küsimusena riigikogus?

Aga ei! Jahutakse homode õigusi, nagu nemad hoiaksid ühiskonda püsti. Kangutatakse valitsust ja tema kangeid liikmeid, nagu opositsioon oma pahameeles ja meeleheites võimu pärast suudaks midagi paremini teha. Kui suudaks midagi paremini teha, siis sellest annaksid tunnistust hulk konstruktiivseid ettepanekuid rahva hüvanguks, aga on vaid destruktiivsed ja kümnendajärgulised.

Vaidlused sooneutraalsusest juhivad sohu, niisamuti nagu põlisrahva elujärge ei paranda ei Rail Baltic ega Saaremaa sild.

Eesti rahva elujõul trambitakse küll koormistega, küll hedonistlike leludega. See toimub ühe kunagise presidendikandidaadi sõnul piiritus usus rahva elujõusse: «Eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi.» Tema lapsikut usku ei vähenda eestlaste arvu pidev vähenemine ega naaberrahvaste väljasuremine.

Kolm aastat tagasi koostasin tollal riigikogus tegutsenud Eesti rahvastiku toetusrühma toel rahvastikupoliitika memorandumi, mis abinõud peaksid kaasa aitama sündimuse ja rahvaarvu languse peatamisele. Paljud institutsioonid olid nõus nende ettepanekutega töötama, aga riigikogu ei olnud asjast huvitatud.

Esitasin mullu need ettepanekud rahvastikukriisi komisjonile, sain vastuseks: «Tehtud konkreetseid ettepanekuid käesoleval momendil me kommenteerida ei saa, kuna Vabariigi Valitsus ei ole veel otsustanud riigi strateegilise planeerimise korraldust.» Kõlab nagu ettekääne: teie infarkti me ravida ei saa, sest teie koeranael on veel välja ravimata.

Kirjutist on paslik täiendada ühe endise rahvastikuministri abikaasa mõttega: eestlaste sündimuse kasv on loodetav ainult koos kindlustunde kasvuga, et siia tasub sünnitada, siin tasub elada. Üks laps sünnib armastusest, teine «tagavaraks», kolmas... Jah, just see kolmas laps – see on Eesti võtmeküsimus. Kõik peame panustama kolmanda lapse ilmaletoomisele.

Eestlaseks muidugi ei sünnita, kuigi laul seda ütleb. Eestlaseks kasvatakse, mis tähendab pärast sündi kohe ja lakkamatult ja püsivalt eesti tähistuskorra loomist lapse ümber (keskkond, keel, maamärgid, pärandmaastikud, mentaliteet jne). Nendest tõdedest tuleks lähtuda, aga vaidlused sooneutraalsusest juhivad sohu, niisamuti nagu põlisrahva elujärge ei paranda ei Rail Baltic ega Saaremaa sild.