Natali Marie Ernits: kiusamist on liiga palju – miks pigistavad inimesed silmad kinni?

Natali Marie Ernits Foto: Erakogu

Eesti koolidesse on vaja rohkem õpetajaid, kes oskaksid kiusamise ärahoidmiseks sekkuda.

Kiusamise ignoreerimine ei tähenda, et seda probleemi ei oleks olemas. Mina ei karda enam igal hommikul kooli minna, aga see ei tähenda, et siiamaani poleks neid lapsi, kellel see hirm ikka veel on. Miks pigistavad inimesed silmad jõuga kinni, kui märkavad enda ümber kiusamist?

Olin terve põhikooli aja koolikiusamise ohver. Minu jaoks oli tavaline, et keegi lõi mind jalaga selga või kutsus mind herneks. Miks just mina, seda ei oska ma siiamaani öelda. Mina ja mu perekond palusime abi ka klassijuhatajalt, aga tema ignoreeris mu probleeme. Selle tulemusena vihkasin kooli üle kõige maailmas. Üritasin igal hommikul välja mõelda haigusi, et saaksin koju jääda. See ei ole normaalne ja tegelikult ei tohiks ka normaalsuseks jääda, sest lapsed peavad minema kooli hea tujuga ja veel paremaga koju tulema.

Mitmed algatused, nagu «Kiusamisvaba kool», «Kiusamisest vabaks» ja Telia «Suurim julgus», seisavad selle eest, et meie ümber poleks nii palju kiusamist. Ometi on ikkagi rohkesti olukordi, kus inimesed suruvad silmad jõuga kinni.

Näiteks meenub mulle kord, kui klassivennad peitsid mu jalanõud ära ning lukustasid mind koridori. Kui ma ukse taga koputasin ja nutsin, tuli teisest klassist välja õpetaja, kas hakkas hoopis minuga lärmi tekitamise pärast pahandama. Olukord justkui lahenes, sest õpetaja käskis poistel ukse lihtsalt lahti teha ja lahkus.

Teisel korral viskasid klassikaaslased mind suurte hüppepallidega ning kui mu ema klassijuhatajale kirjutas, saime vastuseks, et klassikaaslased tahtsid vaid mängida ja mina ei saanud sellest aru.

Jällegi oli vastutus olukord ümber mõtestada just minu õlgadel, mitte klassikaaslastel või õpetajatel. Nende jaoks olid olukorrad läbi ja võimalus minema jalutada – mõistmata, et mina võtan kogetu endaga kaasa.

Mina ja mu perekond palusime abi ka klassijuhatajalt, aga tema ignoreeris mu probleeme. Selle tulemusena vihkasin kooli minemist üle kõige maailmas.

Füüsiline vägivald lõppes pärast algklasse, aga mõnitamine ja tõrjumine jätkus 9. klassi lõpuni. Koridorides kutsuti mind rõvedate sõnadega ja sotsiaalmeedias levitati minu kohta väljamõeldisi. Mu ümber oli küll inimesi, kes uskusid, et sellised sõnavõtud ja pildid minu kohta polnud tõesed, ent keegi ei julgenud midagi teha või öelda.

Ma saan neist tegelikult aru, sest nii oleks hakanud nende enda kohta levima pahatahtlikud kuulujutud. Küsisin õpetajalt, mida teha, kui minu kohta levitatakse intiimset sisu, kus tegelikult pole mina. Ma ei saanudki sellele vastust.

Otsisin abi aastaid, aga andsin ühel hetkel alla. Kaotasin usu ümbritsevatesse inimestesse ning otsustasin ühel või teisel moel ise hakkama saada. Kiusamine oli minu jaoks igapäevane ja minustki sai ühel hetkel kiusaja – selleks, et mulle tehtaks vähem halba.

Tagantjärele mõeldes on mul meeletult häbi, sest otsisin kiusamise vastu abi oma kaasõpilaste solvamisest ja alandamisest. Kiusamine tundus lihtne lahendus omaenda probleemidele, praegu on mul kahju mõelda, kui palju ma ise teistele haiget tegin. Kiusamise ja vihatundeta on kõigil palju parem elada, mitte ükski halb sõna või žest ei ole seda väärt.

Minu koolihirm lahenes siis, kui ma läksin gümnaasiumisse. Seal olid uued inimesed ja sain alustada justkui puhtalt lehelt. Kõigil aga nii hästi ei lähe ja tegelikult ei saa koolikiusamise probleem mitte kunagi lahendust, kui kooli õpilased, õpetajad ja juhtkond pole valmis kiusamisele vastu astuma.

Eesti koolidesse on vaja rohkem õpetajaid, kes oskaksid vajaduse korral sekkuda ega kõnniks lihtsalt minema. Vaja on ka empaatiat ning oskust mõtestada oma käitumist ja selle mõju kaasõpilastele, et üheksa või kaksteist kooliaastat ei mööduks mitte kellelgi kannatustega. Kiusatule on kõige suurem abi tugi ja usaldus. Minul seda ei olnud.

Mis oleks, kui lepiksime kokku, et enam ei pigista silmi kõvasti kinni?