:format(webp)/nginx/o/2020/11/01/13449560t1h9f14.jpg)
Sa tuled sellesse paika nagu hiide. Üksi või mitmekesi. Alati saad tulla, päeval ja öösel. Tuled mitte niisama, üle maanteeserva lonkides, vaid astud läbi värava, mida kõikide usulahkude kirikuõpetajad on pühitsenud, rabid õnnistanud. Sa ei pea muretsema, et näed seal paigas plastpudeleid või burgeripabereid. Neid pole mitte lihtsalt ära korjatud, vaid kellelgi ei tule pähegi mõtet, et sellisesse pühasse kohta võiks rämpsu maha visata.
Kevadel imetled seal tärkavaid kollaseid võililli ja siniseid lõosilmi, suve lõpul õitsevad kannatusi meelde tuletavad kibuvitsaroosid, sügis toob kollased kaselehed, küpsed tammetõrud, ja talv, nagu me kõik loodame, valge lumevaiba.
Selles paigas tunned end turvaliselt. Kuival ajal saab lausa maha istuda vana tankitõrjekraavi pervele, kus Tartu koonduslaagri mahalaskjad teise maailmasõja ajal tapsid mitu tuhat inimest. Võid nutta, nutmise jätta, haugata kaasavõetud võileiba, sest haudadel ikka süüakse, see on nagu leivajagamine kadunukestega. Võid ka flööti mängida, sest teada on, et mõned mahalastavad laulsid, aga mahalaskjad olid enamasti purjus, sest kaine peaga ei oleks keegi midagi sellist teha suutnud.
Vaade, mis avaneb kunagisele hukkamispaigale Tartu-Valga maantee alguses Lemmatsi külas 21. sajandi kolmandal kümnendil, kulgeb aga hoopis teises helistikus – või justkui kaoses…
Tankitõrjekraavi ümber, mis kulgeb risti maanteega, mõlemal pool seda, käib vilgas elamu- ja äriarendus. Kõige lähemaks ehitiseks 1964. aastal kunagist vägivalda meenutama püstitatud skulptor Elmar Rebase heledast kivist monumendile on bensiinijaama juures asuva parkla kemmergud. Monumendiesist platsi on niidetud, kuid seal leidub ohtralt kilde ja prahti ning rohtunud kiviplaat eesti- ja venekeelse kirjaga «Inimesed olge valvsad. Siin mõrvasid fašistid 12 000 inimest».
Arv on okupatsiooniaegne desinformatsioon. Kellelgi paraku ei ole vist kohustust sellel, praegu Kambja valda jääval maatükil minevikku selgitada ega ülikoolilinna ühe peamise sissesõidutee äärde tõesem ja tänapäevasem tahvel seada?
Sõja alguses kaevatud tankitõrjekraavi (Jalaka liin – toonase Tartu linnapea nime järgi) hakkas Saksa vägede sissetungil hukkamis- ja ohvrite matmispaigana kasutama Tartu koonduslaager.
/nginx/o/2020/11/01/13449563t1hacc8.jpg)
Teleajakirjanik Riho Västrik viitab oma koonduslaagriteemalises ülikooli lõputöös (aastast 2000) Saksa julgeolekupolitsei juhi Reinhard Heydrichi ettekirjutusele: «Äsja vallutatud piirkondade antikommunistlike ja juudivastaste ringkondade enesepuhastuslikke soove ei tohi takistada. Pigem tuleb neid, kui on vajadust ja asi kanaliseeritud korralikule alusele, intensiivistada, ilma jälgedeta (tõendeid jätmata).»
«Eestlased asusid innukalt Saksa skeemi järgi tegutsema, kohati ehk liigagi innukalt – pealekaebamised ja isiklik kättemaks paistsid isegi Eesti omavalitsuse juhtkonnale silma,» kirjutab Västrik. «Inimeste interneerimine koonduslaagrisse toimus kergekäeliselt, sama kergekäeliselt langetati ka surmaotsuseid ja viidi neid täide. Tõsi, Eestist välja tõrjutud bolševikud olid olnud sama halastamatud ja nende löödud haavad värsked.»
Kui palju oli tegelikult hukatuid? Västrik kasutas selle tuletamiseks Tartu poliitilise politsei toimikutes leiduvaid viiteid eksekuteeritute kausta lehekülgedele ja sai arvuks 3536.
Võid ka flööti mängida, sest teada on, et mõned mahalastavad laulsid, aga mahalaskjad olid enamasti purjus, sest kaine peaga ei oleks keegi midagi sellist teha suutnud.
Kindlaks tõendiks saab lugeda SD komandöri Martin Sandbergeri aruannet (1941/1942), kust selgub, et hukkamisele on Tartu peavälisosakonnas kuulunud 1569 kommunismis ja marksismis süüdistatut, üks opositsionäär, 53 juuti ja kuus sõjakurjategijat.
Hukatute hulka sattus ilmsüüta inimesi.
Kooliõpetaja ja ohvitser, hiljem Läände jõudnud Karl Eerme viidi koonduslaagrisse 13. juulil, Emajõe joonel kulgevate lahingute ajal, kui ta pruut küsis noortelt omakaitsemeestelt kahuritule ajal Saksa patareide kohta (soovides nende kui venelaste tule sihtmärkide juurest eemale hoida). Pärast mitmenädalast vangistust pääses Karl Eerme surmasuust tänu sellele, et üks tuttav viis Saksa ülemustele talle presidendi poolt annetatud Punase Risti V klassi teenetemärgi diplomi.
Olen mõelnud, kas selline samm oleks päästnud mu vanaonu, Ahja kooli juhataja Eduard Püttsepa, kel oli samasugune teenetemärk ja kelle süü seisnes sõbra, vasakpoolse riigipööraja Voldemar Tellingu varjamises.
Minu vanaisa Juhan Püttsepp nägi vennale 26. augustil 1941 Näituse väljakul asunud laagrisse pakki viies, kuidas sinna sõitis hall kinnine Brandtmanni šokolaadiauto. «Teadjad ütlesid, et sellega viiakse vahialuseid Jalaka liinile,» kirjutab vanaisa oma päevikus. Hiljem selgus, et Eduard oli samal päeval juba maha lastud.
Tartu sporditegelasel Aavi Dobrõšil on alles foto ühest sünnipäevapeost, tehtud 1940. aasta oktoobris Kuu tänaval. Pildil olnud üheteistkümnest juudi lapsest hukati Jalaka liinil neli, kõik koolieelikud. Aavi pääses.
Pealtnägija, tankitõrjekraavist mõnesaja meetri kaugusel elanud Lilli Lõokese tunnistusest 1962. aasta koonduslaagri protsessil: «Buss sõitis kraavi ligi. Kes kõndis, viidi kraavi äärele, aga üks väikene imiku taoline – seda hoiti jalgadest kinni, pea oli allpool. Mees lasi revolvrist talle kuuli pähe ja viskas kraavi.»
Mahalaskmised Jalaka liinil lõppesid 1942. aasta kevadeks.
Novembris 1943, kui rinne Eestile ligines, algas laipade väljakaevamine ja põletamine. Narva koonduslaagrist toodud 80 Poola ja Tšehhoslovakkia juuti töötasid aheldatud jalgadega kuus kuud. Kui töö lõppes, aeti ellu jäänud 22 inimest lähedal asunud Rulli sauna ja põletati seal.
/nginx/o/2020/11/01/13449562t1h6a71.jpg)
Pärast sakslaste taandumist, oktoobris-novembris 1944 kaevas massikuritegude uurimise komisjon lahti 830 meetrit kraavi ning leidis sealt 168 laipa, mida polnud põletatud.
«Ümbermatmisest Raadile kujundati suur poliitiline, läbi linna viiva leinamarsiga sündmus,» meenutab Eduard Püttsepa tütar Mai Katsuba.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel on 2000–4000 inimese hukkamisi Tartus eitatud ja eestlaste osa massitapmistes maha vaikitud.
2020. aasta juulis pöördus üks Kambja vallas Lemmatsi külas asuva Pargi kinnistu kaasomanik muinsuskaitseameti, kaitsepolitseiameti ja sõjamuuseumi poole palvega algatada seal riikliku kaitse alla võtmise menetlus.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel on 2000–4000 inimese hukkamisi Tartus eitatud ja eestlaste osa massitapmistes maha vaikitud.
Muinsuskaitseamet ei pidanud aga mälestiseks tunnistamise avaldust põhjendatuks. Vastuskirjas seisis, et tankitõrjekraave algsel kujul säilinud ei ole ja hukatute põrmud on uuringute käigus välja kaevatud ja ümber maetud.
«Kalevi-Liival on samuti hauad lahti kaevatud ja oma kuritegude varjamiseks laibad sakslaste korraldusel ära põletatud,» kõneleb sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt. «Seal ei takistanud kaevetööd ja põletamine kohta kaitse alla võtmast, kuigi pole täpselt teada isegi haudade asukohta, erinevalt Lemmatsist. Kusjuures Lemmatsi on vaieldamatult kõige suurema ohvrite arvuga massimõrva koht Eestis!»
Tegelikult on ju need kraavid üks suur surnuaed, põletusmatus. Inimesi põletati kraavi serval, tuhk lükati kraavi ja on seal tänase päevani. Suur surnuaed keset kinnisvaraarendust.
Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: iga inimene on tükike mandrist, osa maismaast – kirjutas inglise luuletaja John Donne (1572–1631). /---/ «Ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.»
/nginx/o/2020/11/01/13449561t1h2215.jpg)