/nginx/o/2020/10/29/13443799t1h4588.jpg)
Rünnakud Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) vastu on jälle tuure üles saamas, kui riigikogu liige Urmas Reitelmann nimetas «Ringvaate» juhte sodomiitideks ja rahandusminister Martin Helme palus tagasi astuda hoopis ERRi nõukogu esimehel Rein Veidemannil. Seda kõike on saatnud pidev süüdistuste laine ERRi tasakaalustamatusest.
Olen juba korra ERRi kaitseks meedias välja astunud (EPL, 19.4.2019), kuid tundub, et seda peab jälle tegema. Tõepoolest, nõukogude aeg kipub tagasi tulema, koos EKP KK ideoloogiaosakonna reinkarnatsiooniga, mis saatekavu ja sinna kutsutavaid inimesi kinnitab.
Samal ajal tasub meenutada, et ERRi süüdistavad enamasti samad inimesed, kes räägivad, kuidas poliitiline korrektsus kõike lämmatab. Kritiseeritakse viimast muutust Oscarite jagamisel, kus kuldset mehikest eeldav film peab vastama kindlatele kvootidele (s.o vähemused peavad olema esindatud). Paha olevat ka see, et enam ei saavat öelda sõna neeger. Kuid ERRi puhul neidsamu kvoote justkui eeldatakse. Sisuliselt tuleks mõõta stopperiga aega ja joonlauaga ridu, kui palju just keegi sõna saab. Eksisteerib binaarne mõtlemine: kõik need, kes ei jaga EKRE poliitilist joont, saavad otsa ette vasakradikaali templi.
Kuid ma ei jaga entusiasmi, mille järgi jäetakse ERR rahule siis, kui sealt vallandada mõned ajakirjanikud. Küsimus pole ju selles. Kordan ennast, aga seda peab jälle ütlema: küsimus on võimus. ERRi vaenlastele käib närvidele asjaolu, et saadete üle otsustatakse ERRi majas, mitte kuskil mujal. Aga võiks kuskil mujal – alles siis hakkaksid asjad laabuma. Sestap ei lõpe rünnakud ERRi vastu.
Kordan ennast, aga seda peab jälle ütlema: küsimus on võimus.
Muidugi teeb ERR vigu. Aga kes neid ei teeks? Küsimus pole samas vasak- ja parempoolsuses, nagu ERRi vaenlased kipuvad meile sisendama, vaid ebaprofessionaalsuses või professionaalsuses. ERRi-suguses hiiglaslikus masinavärgis (Eesti mõistes loomulikult) ei saagi eeldada, et iga päev tehtaks üksnes oivalist ajakirjandust. Päevad on erinevad, päevatoimetajad on erinevad ja kajastatavad uudisedki erinevad.
Võib enam-vähem kindlalt ennustada, et tuleva abielureferendumiga seoses rünnakud ERRi vastu üha ägenevad. Peame aru saama, et need rünnakud on osa EKRE kampaaniast. Samasugune mudel hakkab kehtima ka 2021. aasta sügise omavalitsuste valimiste puhul.
Kui nüüd mõni ERRi töötaja loeb seda kolumni, siis minu sõnum on lihtne: ignoreerige neid rünnakuid. See on paratamatu ja osa praegusest poliitilisest normaalsusest. Kriitika on teretulnud, aga mitte selline kriitika, millega loodetakse valijate hääli võita. Kui hakata ette mõtlema, kuidas mingile uudisele reageerib EKRE (ja mõnikord ka Isamaa ja EELK), olete te juba kaotanud.
Sel sügisel tähistati 40 aasta möödumist legendaarsest jalgpallimatšist ETV ja Eesti Raadio vahel, kus pidi toimuma ka ansambli Propeller kontsert, mis aga ära jäi. Asi lõppes rahutuste ning ETV ja Eesti Raadio ajakirjanike liistule tõmbamisega. Need seigad võiksidki sinna 40 aasta tagusesse aega jääda, mitte tulla meid uues kuues jälle kummitama.
