Peeter Olesk: teine vaatekoht (5)

Peeter Olesk
, kirjandusteadlane
Copy
Kirjandusteadlane Peeter Olesk.
Kirjandusteadlane Peeter Olesk. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Minu üks peamisi etteheiteid praegusele riigikorrale: meie põhiseaduslikud institutsioonid ei ole suutelised ennast valijaskonnale põhjendama, küll aga panevad endile ise meelsasti positiivseid hindeid.

Eesti nüüdismeditsiinis on mõiste «teine arvamus» ehk ingliskeelses slängis second opinion täiesti tavaline. See ei ole obligatoorne, kuid ta võib olla väga otstarbekas näiteks kirurgias, onkoloogias ja radioloogias. Miks? Seepärast, et ta võib aidata täpsustada diagnoosi või põhjendada ravilist sekkumist.

Näide? Nooremana äärmusvasakpoolsel, pärastpoole mõõdukal sotsialistil ja suure eruditsiooniga kirjandusteadlasel Nigol Andresenil (1899–1985) kahtlustati ta elu kannatusrikkal lõpul ajukasvajat. Ta toodi ravile Tartu ülikooli psühhiaatriakliiniku kinnisesse osakonda, kuigi radikaalne ravi polnud enam võimalik. Ainult osakonna juhataja, väga elukogenud dr Kaljula Aru (1920–1987) oletas muud, ent ta tunnistas, et Staadioni tänaval puuduvad tal oma oletuse kontrollimiseks diferentsiaaldiagnostilised vahendid, kuid haige viimine Maarjamõisasse polnud mõeldav ja gripihoogaeg oli juba algamas.

Alles kohtuarstlik lahang kinnitaski oletust: Nigol Andreseni kannatusi ning surma põhjustas kopsuvähk. Muidugi ei öelnud tollal keegi, et patoanatoom esindas teist arvamust, aga just nõndamoodi võeti kahtlustused maha, oletus leidis kinnitust ja tõde pääses maksvusele.

Niisiis võib teist arvamust esindada kas teine arst või arstide konsiilium või suur visiit või proviisor või koguni korduv analüüs. Kuidas keegi selle arvamuse sõnastab, on juba tema asi (minu veendumuses peab arst olema kategooriline ega tohi olla sentimentaalne), peaasi, et niisugune arvamus oleks prosit ehk tuleks kasuks.

Piibli ülimuslikkuse rõhutamine tähendab minusuguste jaoks vabariigi aluste eitamist analoogiliselt sellega, kui võetakse pähe, et meie riik ei vaja presidenti ja võimude lahususe üle otsustavad ainult erakondade esindatus parlamendis ning riigikohus.

Kummaline on aga see, et meditsiinis peetakse teist arvamust vajalikuks, poliitikas mitte.

Näide? Rääkisin ühel hilisel sügisõhtul ühe parlamendipoliitikuga. Ta ei ole intellektuaal, kuid kogenud on ta kaheldamatult, kuna on läbinud nii kohaliku kui ka üleriigilise võimu mitu tasandit. Seekord oli tema mureks mitte niivõrd küsimus, kuivõrd asjaolu, ja seisnes viimane selles, et sel poliitikul puudus juristist partner. Keegi ei osanud talle seletada põhiseadusega sätestatud Eesti Vabariigi presidendi õiguslikku iseseisvust ei põhimõtteliselt ega kaasuslikult.

Tema, see poliitik nimelt, arvas ise, et Eesti Vabariigis on õigusloomes mindud ülereguleerimise külglibisemisse. Kui mõista sedalaadi halva inertsi all apelleerimist pigem kohtukorralduse kolmandale astmele kui tervele mõistusele, siis ma ei vaidle vastu. Ja see, et samasuguse tee «kasuks» on otsustanud ka Valgevene osalise legitiimsusega president Aljaksandr Lukashenka ning minnakse ka Kõrgõzstanis, ei ole mingi lohutus.

Ainult et toosama Eesti riigikogu liige ise esindabki ju just seda seadusandlikku võimu, kes on ise tahtnud väga ja väga näidata, mille poolest on president Eesti iseseisvuse korraldamises vajalik, järelikult ka põhjendatav. Kui see nii ei oleks, oleks koalitsioonileping tähtsam kui riigipea ning parlamendis absoluutset enamust omava erakonna esimees veelgi tähtsam kui mistahes pragmaatiline kokkulepe näiteks riigieelarve kohta (nn katuseraha ei saa olla juriidiliselt sätestatav, see on vastutulek).

Mistahes eelarvesse jääb alati vaidluskohti. Kes neid lahendab? Kui kohus, siis ei ole ükski riigieelarve tähtajaliselt vastu võetav. Need vaidlused lahendab võim, mille otsuste peale kaebamine kohtusse on juba ette kaotatud lahing. Liiati ei ole isegi mitte kohtu võim piiramatu.

Näiteks ei saa Eesti Vabariigi riigikohus otsustada, et meil on luterlik pühakiri ehk piibel tähtsam kui riigi põhiseadus, sest kui niisugune otsus tehtaks, tähendaks see demokraatia asendamist teokraatiaga. Põhimõtteliselt on see võimalik, aga ainult ususõdade verise hinnaga. Pealegi, miks ainult luterlikus tõlgenduses, kui on olemas muud käsitused, on olemas veel koraan, Buddha õpetussõnad, zoroastristide avesta, Jerusalemma ehk Palestiina talmud?

Ei muud moodi kui üksnes (vaimse) vägivallaga saa väita, et need pühakirjad on vastava usu kummardajate jaoks Eesti territooriumil teisejärgulised. Eesti Vabariik loodi usuküsimustesse sallivalt. Piibli ülimuslikkuse rõhutamine tähendab minusuguste jaoks vabariigi aluste eitamist analoogiliselt sellega, kui võetakse pähe, et meie riik ei vaja presidenti ning võimude lahususe üle otsustavad ainult erakondade esindatus parlamendis ja riigikohus.

Oletagem korraks, et parlamenti esindab tema juhataja, kes kasutab oma õigust vanemapuhkuseks või on lapseootel. Emmal-kummal juhul delegeerib ta oma töökohustused asetäitjale, kes päris kindlasti saab olla ainult ajutine. Säärases olukorras võib tekkida vähemasti kaks äärmiselt ebasoovitavat võimalust. Esimene võib tekkida siis, kui ongi kavalam lükata kriitiliste otsuste langetamine just ajutise asetäitja «võimuloleku» ajale, teine aga, vastupidi, siis, kui on kavalam oodata ära «tõelise» juhataja naasmine ja vaadata seejärel pealt, kas ta upub otsuste eelnõude ja avalduste koorma alla või ujub kuidagimoodi siiski vabasse vette.

Sõna edulugu ei ole hinne, see on väga petlik propagandaloosung, ligikaudu samatüübiline nagu tippkutt.

Siit minu üks peamisi etteheiteid praegusele riigikorrale: meie põhiseaduslikud institutsioonid ei ole suutelised ennast valijaskonnale põhjendama, küll aga panevad endile ise meelsasti positiivseid hindeid. Ja mis need põhiseaduslikud institutsioonid õieti on?

Niisugune selgusetus annab end tunda pensionireformis, kuid ka riigireformis, kus puudub selge vastus küsimusele, mis mõttes saab mõistest «maakond» rääkida olevikus. Ja kui hakatakse üle kogu Eesti rakendama põhimõtet üks maakond võrdub üks vald, siis kas osavald on põhiseaduslik institutsioon või riigijuhtimise abivahend nagu lemma teoreemi juurde. Vaist ütleb, et osavalla võim on väiksem kui linnaosa võim seal, kus linnaosad on autonoomsed vähemasti mõtteliselt.

Tallinnas on see ajalooliselt enam-vähem arusaadav: Nõmme ei ole Pirita. Osa asju paneb paika halduskogu (selles mõttes näiteks Männiku ei ole linnaosa), osa asju kas maapind või surnuaed – kuigi mingid põhiseaduslikud kriteeriumid need nüüd küll ei ole!

Ainult et põhiseaduslik ei ole ka linnaosa ise, mis sellest, et näiteks Ida-Virus teeb iga põline kohalik vahet, kas sa elad Ahtmes või Kotinuka metsas.

Kas kõike seda peaks põhiseadusesse kirja panema? Ei ja veel kord ei. Kas selle üle peaks diskuteerima samasugusel tasemel, nagu on saanud absurdseks kombeks praeguses Jõhvi vallavolikogus? Ei! Seadmata mitmesuguseid reforme üleüldise kahtluse alla, arvan ma, et igasugune reform vajab ka korrapärast lõpetamist ja mitte eelteateid, vaid avalikku aruandmist ning hindepanekut mitte esmajoones omade poolt, vaid ühisarutelul, ja kui reegleid rikutud ei ole, siis on hinne niisugusena ka lõplik.

Sõna «edulugu» ei ole hinne, see on väga petlik propagandaloosung, ligikaudu samatüübiline nagu tippkutt. Kujutlegem korraks, et vähem kui kuu aja möödudes tuleb Põhja-Ameerikast Euroopasse mõni sealne kõrgem riigiametnik, täiesti võimalik, et senine riigisekretär või hoopiski demokraadist senaator, ja kuulutab siinpool suurt lompi, et äsjased presidendivalimised olid «meie edulugu».

Kas «meie edulugu» on otsekohe ka meie edulugu pealtvaatajate tribüünil? Kas Brexit on inglaste edulugu? Kas see on suurem edu kui teiste riikide jäämine Euroopa Liitu? Täitsa selge, et ilma liiduta poleks ka neid tõuke- ja puhverfonde, kust meil seni on olnud võimalik saada nii toetusi kui ka laene.

Teine arvamus tähendab alati ka alternatiivi aktsepteerimist. See ei ole pelgalt opositsiooni ülim võimalus. See on sotsiaalne norm. Mitte kuuletumine, vaid ärakuulamine.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles