Kellaaega sättides annabki riik tunni pikkuselt aega kasutada, seda esmajoones iseenda hüvanguks. Oktoobri lõpust alates ei viida hommikul pimedas lapsi kooli ja lasteaeda, õpetajad-kasvatajad, bussijuhid-autojuhid, ehitajad, ametnikud ja teised – kõik saavad minna töökohale, kui taevas juba helendab, ja jalgsi minnes saab enda ette vaadata ning vältida kukkumist.
Õhtuse hämu ajaks on kontoritöötajad ja suurem osa lastest juba kodus (ainult trennis käijad jäävad pimeda aja kätte), samuti lõpetavad päevavalguse kadudes suurelt jaolt töö ehitajad, maainimesed, teenindustöötajad (välja arvatud kaubandus) jmt. Seega, enamikku rahvast ei tohiks nn talvine aeg häirida. Vastupidi, on põhjust rahul olla, kui saab päevaseid toimetusi teha looduse, see tähendab päikese käigu järgi.
Kuid teised, samuti kõrgete tiitlitega pärjatud, soovitavad elada looduse seaduste järgi, kus põhiline klausel ütleb: kevadel-suvel tuleb varem voodist tõusta ja sügisel on kasulik varem teki alla pugeda.
Seda, kas kellaaja nihutamisega pakutud võimalust kasutada tululikult või jätta kasutamata, otsustab igaüks (perekond) oma suva järgi. Talvisele ajale üleminek annab soovi korral koguni kaks lisatundi: hommikusele tunnile saab lisada õhtuse, kui lõpetada päevased askeldused endisel, suve jooksul sisseharjunud ajal. Filme ja hilisõhtusi telesaateid saab teatavasti vaadata hiljem suvalisel ajal. Üksmeelne pere saavutab lisaks heale tervisele ka väikese elektrienergia kokkuhoiu.
Suvisele ajale ülemineku vajalikkust teab igaüks. Sest ajal, kui kõrgele tõusnud päike vaatab aknast sisse, pole kuidagi võimalik voodis lebamist muuta tervisele kasulikuks. Pigem tõusta ja ennast liigutada, jalutada õues, vaadata tärganud loodust ja hingata värsket õhku. Energia pakatab hinges ja lihastikus.
Juhul, kui keegi soovib looduserütmide järgi elamise vajalikkusest teada siin öeldust rohkem, võiks tutvuda professor Selma Teesalu uurimusega «Bioloogilised rütmid ja tervislik eluviis».
/nginx/o/2020/10/28/13441188t1h170f.jpg)