/nginx/o/2020/10/28/13441173t1h15f9.jpg)
Paarteist aastat tagasi oli palju skeptikuid Ahhaa keskuse rajamise ajal. Argumendid olid umbes samad, kui nüüd kultuurikeskuse vastu: mis on tasuvus, kas pole liiga kallis, kes seda üleval peab, kes sinna ikka tuleb...
Hannes Astok: koondume kultuurikeskuse stardijoonele (2)
Kesklinna kultuurikeskuse kavandamine on kujunemas otsekui sportlaste ja kultuuriinimeste võitlustandriks. Ometi teevad kirjanikud tarmukalt sporti ja sportlased kirjutavad raamatuid. Nii et püüdkem rahumeelselt jälle stardijoonele koguneda ja õppida midagi ka ajaloost.
Teeme väikese ekskursiooni ajalukku. 2004. aasta sügiseks oli Tartu linnavalitsus koos huvipooltega peetud aruteludes jõudnud järeldusele, et linnaraamatukogu uus hoone koos kunstimuuseumiga võiks tulla kesklinna. Koht oli valitud peaaegu sama kui praegu, kesklinna parki, endise kaubahoovi kohale. Alustati detailplaneeringut.
Kultuuriministeerium kinnitas, et Tartu kunstimuuseumile uue hoone rajamisega on väga kiire.
Kõik tundus olevat kui muinasjutus.
Aga septembris 2004 teatas peatselt linnapeaks saav Laine Jänes: «Me ei soovi siiski seda ala taashoonestada. See park on linna külalistele ja elanikele küllaltki omaseks muutunud ja peaks säilima.»
Kultuuriministeerium kehitas hämmeldunult õlgu ja lubas kunstimuuseumi uue hoonega ise ja kiirelt edasi minna. Peagi sumbus ka detailplaneering ja vahetus kultuuriminister. Moment oli möödas.
Moodsad raamatukogud õpetavad 3D-printimist ja filmitegemist, keeli ja pillimängu, aitavad sisserändajatel sisse elada, noortel välja elada ja eakatel end väärikana tunda.
Nüüd, viisteist aastat hiljem on käes aasta 2020 ja midagi ei ole vahepeal juhtunud. Linnaraamatukogu on endiselt 1936. aastal raamatukoguks kohendatud hoones ja kunstimuuseum viltuses majas. Parkides enam muru ei niideta, sest käes on liigirikkuse aeg. Linna määratletakse siiski kui tiheasustusala, nii et mõni vägev maja võiks veel Tartusse mahtuda, sealhulgas täitma sõjapurustuste hambaauke.
Aga jutu eesmärk pole siiski ajaloos kaevata ega oletada, kas muuseumi ja raamatukogu maja võinuks juba ammu valmis olla.
Tartlaste, sealhulgas linnavolikogu liikmete ühine eesmärk peaks olema 21. sajandi vaimule vastava ägeda kultuurikeskuse rajamine kesklinna. Moodsa arhitektuuriga sõbralik hoone, kuhu inimesed tahaksid tulla raamatuid lugema, kunsti nautima, ja mis kõige tähtsam, ise kultuuri looma.
Võib-olla ei ole kõik agaralt leheruumi tarvitavad linnavolinikud käinud uutes raamatukoguhoonetes Põhjamaades. Soomes on head näited võtta Helsingist, Turust, Tamperest, aga ka mitmest väiksemast linnast.
Ja mida me näeme? Moodne raamatukogu ei ole enam ammu pelgalt raamatuhoidla, vaid pigem loovuse ja elukestva õppe katapult, mis ühendab põlvkondi, rahvusi ja kultuure.
Moodsad raamatukogud õpetavad 3D-printimist ja filmitegemist, keeli ja pillimängu, aitavad sisserändajatel sisse elada, noortel välja elada ja eakatel end väärikana tunda.
Ja samasugune on moodne kunstimuuseum – suunatud enam loomisele kui kogumisele, enam arutelule kui näitamisele.
Hullupööra on Tartus puudu ka saalidest, kus lauljad, tantsijad, pillimehed saaksid oma loodut näidata ja uut kunsti luua. Ja mitte vaid koorid, rahvatantsurühmad ja külakapellid. Lisaks neile, vaat et rohkemgi, räpparid ja punkarid, breikarid ja hiphopparid, etenduskunstnikud ja mitmealavirtuoosid. Nad kõik on Tartus olemas, aga ägeda ja heas tehnilises varustuses esinemiskoha leidmine on igaühele neist igapäevane isiklik kangelastegu.
Kulu ei maksa karta, kuigi pole mingit kahtlust, et uus kultuurikeskus tuleb kallis. Hea asi ongi kallis, sest tegu pole kiirmoega, mida järgmisel aastal ära visata. Linn investeerib igal aastal tänavatesse miljoneid, sest me ju ei taha, et meie kallid autod meid raputaks.
Me tahame, et linn kulutaks kõvasti ka koolidele ja lasteaedadele, spordiväljakutele ja suusaradadele – taas igati mõistlikud kulud. Aga vajame ka investeeringuid tulevikku, investeeringuid, mis viiks meid uuele tasemele. Ja kultuur on see nähtamatu niidistik, mis tirib meid arengus edasi, annab impulsse nii töösturitele kui ka teenindajatele, nii IT-meestele kui ka dotsentidele.
Julgustan linnajuhte olema otsustuskindlad ning mitte kasutama kultuurikeskuse rahastamisest rääkides kõhklevat kõneviisi. Tuleb hirmsasti tahta, sellest rääkida, kõvasti pingutada, siis tuleb ka tulemus.
Paarteist aastat tagasi oli palju skeptikuid Ahhaa keskuse rajamise ajal. Argumendid olid umbes samad, kui nüüd kultuurikeskuse vastu: mis on tasuvus, kas pole liiga kallis, kes seda üleval peab, kes sinna ikka tuleb...
Tuleb tunnistada, et igaüks, kes kasvõi korra on Ahhaasse sattunud, on sealt saanud teadmisi ja avastamisrõõmu ning majast väljunud silmade särades.
Ahhaas oma esimesed avastus- ja eduelamused saanud noored on praegu ülikoolide parimad tudengid. Ahhaa külastusarvud hämmastavad positiivselt Euroopa teisi avastuskeskusi ning rõõmustavad Eesti turismikorraldajaid.
Seega on Ahhaa olnud väga hea investeering.
Ja uskuge mind, ka uus kultuurikeskus on väga hea investeering!
Seega teen ettepaneku Tartu volikogu «spordihalli valimisliidule» lõpetada mõttetu võitlus, et kuni linn ei maksa kinni spordiareeni, seni sõdime vastu kultuurikeskusele. Aeg oleks matta sõjakirves. Samas on terav pilk väga teretulnud, sest ka kultuurikeskuse juures on risk teha vildakaid valikuid.
Lõpetuseks eneseusust. Iga asi saab teoks, kui sellesse tugevasti uskuda, kõvasti tahta ning selle nimel tegutseda. Selleta poleks meil ei iseseisvat Eesti riiki ega Tartu ülikooli, ei A. Le Coqi ega Estcube’i kosmoses.
Julgustan linnajuhte olema otsustuskindlad ning mitte kasutama kultuurikeskuse rahastamisest rääkides kõhklevat kõneviisi. Tuleb hirmsasti tahta, sellest rääkida, kõvasti pingutada, siis tuleb ka tulemus. Seda on spordimeestelt kindlasti õppida.
Autor on e-riigi akadeemia direktor.