MMi hõbe luges 365 päeva unetunde ja jättis peod ära

Rasmus Klaos võitis möödunud nädalavahetusel juunioride vanuseklassis kulturismi ja fitnessi maailmameistrivõistlustel teise koha. See on siiani tema karjääri suurim saavutus. Foto: Margus Ansu

Kui olümpia kõrvale jätta, tähendavad maailmameistrivõistlused sportlastele kõrgeimal tasemel eneseületust. Tuua Maarjamaale MMi hõbe ei ole tühiasi ning sellega sai nädalavahetusel Rumeenias juunioride kulturismi- ja fitnessivõistlustel hakkama Jõgevalt pärit Rasmus Klaos (19). Tema võistlusala rannafitness nõuab iga päev ja iga kell pühendumist.

​Rasmus Klaos on valinud spordiala, kus omavahel on tihedalt läbi põimunud elu treeningusaali sees ja sellest väljas. Isegi koroonaajal ei jäänud trenn tegemata, siis kasvatas ta lihaseid jõusaali asemel sõbra garaažis, rehvid kangi peal raskuseks.

Aastapikkune rutiin

«Rannafitnessiga tegeledes on kogu elu kontrollitud: kui palju ja kuidas ma magan või toitun, kui palju tarbin soola või vett, kuidas saan kätte kõik vajalikud toitained,» kirjeldas Klaos oma rutiini.

Kui mõnel alal võib pärast treeningut rihma lõdvaks lasta, siis rannafitnessi maailmas ületatakse piire pidevalt. «Kummaline on mõelda, et oma parima vormi ja suurepärase kehaga olen tegelikult organismi halvimas seisundis, kus rasvaprotsent on väga väike ja ajutöö pärsitud,» rääkis Klaos.

Talle aga ekstreemsused meeldivad. «Mõni puhkab pärast hooaega, aga mitte mina. Piin käib asja juurde,» lisas ta.

Rumeenias võidetud teine koht on Jõgeva noormehele seni karjääri parim tulemus. Viimase nelja aasta jooksul pole ükski Eesti mees ei EMilt ega MMilt kulturismis ega fitnessis medalit saanud.

Mõni puhkab pärast hooaega, aga mitte mina. Piin käib asja juurde, ütles Rasmus Klaos.

Hea tulemuse taga on töökus ja range distsipliin. Klaos treenis 365 päeva järjest nii, et läks iga päev samal ajal magama, toitus ühtemoodi ega lasknud ennast ühelgi peol kõrvale kallutada. «Alguses oli raske, ikka keegi kutsus sünnipäevale, aga hiljem muutus see loomulikuks ning eesmärk oli kõigest muust olulisem,» nentis Klaos. ​

Hästi toimiv tiim

Mõlemad mehed on Jõgevalt pärit ning kohtuvad sageli. Kokku sattusid nad siis, kui eelmisel suvel Jõgeva kooli juures asunud treeningusaal sai ​põlengus kannatada ning uueks treeningukohaks sai Virtuse spordihoone. «Rasmus juba toimetas seal ning meie koostöö kujunes välja orgaaniliselt. Ei olnud otsust ühel päeval, et vot nüüd mina hakkan teda treenima,» meenutas Mõtsar.

Esimene osa treeningutest kulus treeninguplaani loomisele ja vanade vigade parandamisele, sest 19-aastane noormees oli varem sportinud oma loogikast lähtuvalt. «Tal oli sporditausta küllaga, aga kvaliteet polnud vastav. Tegeleme siiamaani vanade vigastuste tagajärgedega,» ütles Mõtsar.

Treener pole Klaosi pidanud kunagi millekski sundima. «See eristabki amatööre tippudest. Ma ei pea kontrollima, millal Rasmus magama läheb, vaid pigem pean teda tagasi hoidma, kui tuleb taastuda,» tõdes Mõtsar.

Teatud perioodidel on rannafitnessi harrastava sportlase rasvaprotsent nii väike, et see ei ole kasulik. «Paar kuud umbes võib, aga kõik on lõpuks ikkagi igal sportlasel individuaalne. Peaasi, et enesetunne on hea ja asju tehakse korrektselt,» lisas ta.

Rannafitnessi erinevust kulturismist selgitab Mõtsar sportlase lihasmassi väiksema tähtsusega. «Rannafitnessis ei ole kõige olulisem keha suurus ja lihasmass. Keskmine jõusaalis harrastaja võib tubli tööga aastaga võistlusvormi jõuda,» lausus Mõtsar. Eraldi murekohana näeb ta staažikate sportlaste puudumist. «Hiljuti nägin kulturismi ja fitnessi meistrivõistlustel rohkem uusi kui vanu nägusid. Pärast paari hooaega sportlased kaovad.»