Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Toomas Kiho: südalinna kultuurikeskus kui Tartu päästeplaan

Toomas Kiho FOTO: Arvo Meeks

Linnasüdamele aitaks anda uue hingamise ja keskpargi alale parema kasutuse, kui Süku kavandamisel võetaks nõuks taastada ka ajalooline tänavavõrk.

Tartu linnaruumi arendamise üks igipõliseid küsimusi on Emajõe ja rannaääre lõimimine linnaellu, eriti kesklinnas. Pidevalt on püütud vett ja maad lähendada ning eks olnud ka suvine autovabaduse puiestee üks selle ilminguid.

Samal ajal on võtmeküsimuseks Tartus kesklinna jätkusuutlik areng: et ülikool ja muud suured asutused ei koliks minema, et elu jätkuks kesklinnas. Delta valmimine Emajõe kaldal on siin suur samm õiges suunas.

Kolmas Tartu linnaruumi eripära on vahekord rohealade ja ehitusaluste alade vahel. Pole ju saladus, et teise maailmasõja järel tekkisid kesklinna erakordselt suured tühimikud, mis eristavad meie kodulinna enamikust maailma linnadest. Tartus on suured rohealad, mille pindala viimastel aastatel on küll vähenenud, seda silmatorkavamad, et tervikuna on Tartu suhteliselt kompaktne, ümmargune linn.

Kõigi nende küsimustega tegeleks südalinna kultuurikeskuse kavandamine, mis peale selle lahendaks ka kahe kultuuriasutuse spetsiifilised hädad: linnaraamatukogu arenguvajadused ja kunstimuuseumi näitusepindade nappuse.

Südalinna kultuurikeskust rajades tuleb aga talitada targalt ja pieteeditundega – nii nende inimeste suhtes, kes eelistaksid valmimas näha muid kultuuriobjekte, kui ka linna enda ja tema ajaloo suhtes.

Sageli ei aduta, et linna vanust ja väärikust mõõdab hoonete kõrval olulisel määral ka avalik hoonestamata ruum – pargid ja teed-tänavad. Teinekord on tänavavõrk hoonestusest sajandeid vanem ja kannab nii linna identiteeti sügavamalt kui majad. Nii ka Tartus, kus tänavavõrk järgib üldjoontes keskaegset – seda nii kesklinnas kui kaugemalgi, kus praegused peatänavad järgivad iidsetest aegadest linnast välja viinud teede kulgu.

Praegune Poe tänav on tartlaste tegelikust liikumisjoonisest üsna välja jäänud, samuti ei leia ka pargiala erilist kasutamist, ka mitte transiitrajana, sest siitkaudu pole õigupoolest kusagile minna.

3

Olukord on samavõrd põline ka alal, kuhu kultuurikeskust kavandatakse. Vanemad tartlased mäletavad veel kaubahoovi, tuletõrjemaja ja teisi siin asunud ehitisi, samuti siin jooksnud vilka eluga tänavaid. Poe ja Kauba tänav on olnud klassitsistliku linna tähtsad ühendustänavad, mis mõlemad viisid välja jõe äärde.

Samasse peaksid nad inimesi juhatama ka pärast südalinna kultuurikeskuse valmimist. Need tänavad tuleb avada ja teha jalakäijale mugavaks koos tänavaäärsete kohvikute, vaba aja veetmise paikade ning otseväljapääsuga jõeni. Selline inimsõbralik Poe ja Kauba tänava planeering annaks tugeva tõuke kesklinna ruumilise loogika avardamiseks. Praegu ainsale ja ülekoormatud Küüni-Rüütli sihile tekiks ristuv jõuõlg, mis aitab muuta Tartu avalikku ruumi mitmekesisemaks ja -mõõtmelisemaks.

Praegune Poe tänav on tartlaste tegelikust liikumisjoonisest üsna välja jäänud, samuti ei leia ka pargiala erilist kasutamist, ka mitte transiitrajana, sest siitkaudu pole õigupoolest kusagile minna.

Südalinna kultuurikeskuse võimalik rajamine avab tee ka Kauba tänava taastamiseks kogu pikkuses: praegu on olemas selle tänava ülemine osa Barclay platsi kõrval, tänavailme tuleb anda ka alumisele otsale Küüni tänavast kuni jõeni. Siin pole küsimustki.

Kultuurikeskuse jaoks tähendab see tehniliselt, et visuaalselt tuleks rajada Vabaduse puiestee äärde kaks hoonet – üks kummalegi poole Kauba tänavat, sisu poolest võiksid need majad toimida siiski ühe tervikuna, nad võivad olla ühendatud maa-aluse läbikäigu, ühise parkla jms kaudu.

Hea ja mitmemõõtmelisema linnaruumi tekitamiseks on peaasi, et elu antaks tagasi jõesuunalistele tänavatele, milleks on Poe, Kauba ja Uueturu. Neid tuleb julgesti pikendada jõeni, rajada jalakäijate ülepääsud Vabaduse puiesteest ka Poe ja Kauba tänava otsa, et inimestel üldse tekiks soov ja võimalus neid käiguteid kasutada.

Seni on areng liikunud vastassuunas, lineaarsema linnaruumi poole, kus jalakäijad ja nende igapäevaliikumised on tõmmatud jõest eemale Küüni-Aleksandri sihile. Ei jõeäär, Poe tänav ega Uueturu tänav ole praegusel kujul jalakäijale mugav liikumistee jõeni. Raeplats küll, aga sellest üksi on vähe.

Kokku võttes annaks inimsõbraliku linnaruumi laiendamine kesklinnas ja Poe-Kauba kvartalite elavdamine väga palju juurde Tartu sõlmprobleemide lahendamisele.

Hea ja mitmemõõtmelisema linnaruumi tekitamiseks on peaasi, et elu antaks tagasi jõesuunalistele tänavatele, milleks on Poe, Kauba ja Uueturu.

3

Ja veel üks aspekt: me ei saa ega tohi uusehitisega jätta jõeäärset promenaadi ilma päikesevalgusest. Seda sõna otseses mõttes, kuna enamiku päevast hakkab päike paistma jõele üle kavandatava uusehitise. Et jõeäärne promenaad ei jääks päevavalguseta, oleks mõistlik Kauba ja Poe tänava vaheline hoone ehitada madalam, sest seal on jõgi lähemal, ning Kauba ja Uueturu vaheline hoone kõrgem. Muide, samamoodi oli kujundatud ka klassitsistlik Tartu, kus kaubahoov madalama osana ei heitnud varju kaugemale Vabaduse puiesteest, ning pritsimaja ja muud ehitised võisid uueturu pool olla jällegi kõrgemad kartmata jõeäärt päikesevalguseta jätta.

Kultuurikeskuse valmimine ning Kauba tänava taastamine ei peaks meelehärmi valmistama ka parkide poolehoidjatele, kuna ehitise alla jääks põhiosas ju ainult roheala kirdeserv ning allesjääv pargiala tuleks kindlasti praegusest päikeseküllasem.

Praegu pole see südalinnapark midagi muud kui läbikäiguala, ja seegi leiab üsna nappi kasutust, sest õigupoolest ainus sihtkoht, kuhu Küüni tänava poolt suunduda saab, on turuhoone. Uue kaubamaja sissepääsud on ehitatud Küüni tänava poole. Bussijaama, Taskusse ja Kvartalisse minekuks kasutatakse sedasama ülemist Küüni-Aleksandri sihti. Sõjajärgsetel aastatel, kui Uueturu tänavas oli linnaliinide bussijaam ning kui Turusilda veel polnud, liikus sel rohealal palju rohkem inimesi.

Kultuurikeskuse valmimine ning Kauba tänava taastamine ei peaks suurt meelehärmi valmistama ka parkide poolehoidjatele, kuna ehituse alla jääks põhiosas ju ainult roheala kirdepoolne serv ning allesjääv pargiala tuleks kindlasti praegusest päikeseküllasem.

3

Igatahes tasub linna arendades alati silmas pidada tänavavõrgu kujunemislugu ja seda arvestada. Tartu ajaloos on mõnigi näide viltuläinud planeeringust. Näiteks 1980ndatel rajatud kaubahall mattis enda alla Tartu omaaegse peatänava – Raekoja platsilt Riia mäele ja kogu lõunapoolsesse Eestisse suunduva tee. Kuigi algul oli plaanis ja nõutav selle tänava kulgemine rajatavais hooneis markeerida, on nüüdseks see kõik unustatud ja Promenaadi tänav blokeeritud.

Veel varasema aja ebaõnnestumistest võib meenutada Lille-Tähe ristile suvaliselt ehitatud kortermaju, mis tõkestasid Tartu ühe pikima, Tähe tänava jooksu. Tähe tänav suubub tänapäeval Akadeemia tänavasse, ajalooline siht enne sõda oli praegusesse Struvesse. Selliseid vigu korrata ei ole meil vabas Eestis põhjust ega õigustki.

Kokkuvõtteks. Kultuurikeskus annab meile võimaluse luua elegantne – kas või sammastega! – galerii endise kaubahoovi jõepoolsele servale ning esinduslik südalinna kultuurikeskus selle kõrvale teispoole taastatavat Kauba tänavat, hooneid ühendamas tänavaalune käik ja maa-alune parkla. See on suur samm jõe lõimimise suunas, kesklinna elu ja tegevuse intensiivistamise suunas, rohealade mõistliku taashoonestamise suunas ning suur samm ka pieteeditundelise tuhandeaastase ajaloo tunnetamise ja märkimise suunas.

Rääkimata sellest, et see oleks suur samm tervele eesti kultuurile, arvestades eriti Tartu kunstimuuseumi erakordseid kogusid.

Tagasi üles
Back