Oliver Mõttus: abielureferendum viib valele teele

Oliver Mõttus Foto: Erakogu

Viimasel ajal on ühiskonnas arutelu keskmesse kerkinud abielu täpsema definitsiooni põhiseadusesse kirjapanek. Teema, millel on sõna võtnud poliitikud, ametnikud ning kirikutegelased. Kuid miks peaks seda üldse tegema? Mina ei usu, et peaksime piirama inimeste õigust koos olla ja tegema seadusi inimeste lahus hoidmiseks.

Koalitsioonilepingusse sai selline punkt tõesti: «Viime läbi muu riigielu küsimusena rahvahääletuse ettepaneku kohta täiendada põhiseadust määratledes abielu mehe ja naise vahelise liiduna.» EKRE peab seda enda sõnul üheks tähtsaimaks väärtusasjaks, mis läbirääkimistel saavutati. Inimesed peavadki tähtsaks erinevaid asju ning see võib ka inimese elu kestel muutuda.

Sellise seadusmuudatuse mõtte väljakäimine tekitab lisaks tehnilistele probleemidele aga ka midagi suuremat. Ma julgeks öelda, et selline kurss on mitmeti võttes vale.

Selle asemel, et rääkida tehnilistest probleemidest, mis on lihtsasti lahendatavad, või näidata algatuse poliitilisi probleeme, peaks vaatama hoopis rahva hinge. Abielu mõiste on ju seaduses sõnastatud. Perekonnaseadus ütleb ju, et abielu on liit mehe ja naise vahel.

Selle peale vaidleb EKRE, et perekonnaseadust on lihtne muuta ning kunagi tuleb võimule valitsus, mis kaotab sealt mehe ja naise klausli. See ongi täiesti võimalik, sest rahva hoiak aastatega muutub, ilmselt järjest liberaalsemaks. Lähitulevikus puudub aga nimetatud seadusemuudatuseks nii rahva kui ka poliitikute tahe.

Riigijuhtidel on õigus kujundada poliitikat rahva arvamuse järgi, aga kas enamuse õnn peab tulema vähemuste arvelt?

Kuigi põhiseaduse muutmine on raske, nagu õpib nüüdsest ka EKRE, on see siiski täiesti võimalik. Kas tahetakse tõesti normiks muuta teistegi seaduste sätete põhiseadusesse sissekirjutamine selleks, et neid oleks tulevikus raskem muuta?

Maailmas on ülekaalus riigid, mis muudavad elu seksuaalvähemustele lihtsamaks. Viimase kümne aastaga on samasoolised suhted muutunud legaalseks 14 riigis, kus need varem olid keelatud. Arvukalt riike lubab registreerida samasooliste abielu või tsiviilpartnerluse.

See suundumus jätkub, sest ühiskond ja hoiakud muutuvad. Kas meie tahame tõesti ujuda vastuvoolu? Eriti kui muud riigid peaksid läänemaailma poole vaadates nägema eeskujusid. Poola ja Ungari on näited, mida selline vastuvoolu ujumine kaasa toob. Kes hoolega vaatab, näeb neis riikides probleeme võimude lahususe printsiibi järgmisega ja seaduste täitmisega. Sellised riigid ei sobi eeskujuks Eestile.

Eelkõige ongi kõnealune probleem just moraalne. Riigijuhtidel on õigus kujundada poliitikat rahva arvamuse järgi, aga kas enamuse õnn peab tulema vähemuste arvelt? Kahtlemata vaadatakse tulevikus praegu tehtud otsusele tagasi ja on suur võimalus, et öeldakse, kuidas eestlased seisid ajaloos valel poolel.

Peaksime püüdlema kõiki salliva ühiskonna poole.