Ametiühingute hääl on saanud aastatega üha kuuldavamaks, nende olemasolu tuntavamaks, ent sellegipoolest on palju valdkondi, kuhu ametiühingud pole veel jõudnud. Uurime, milles näeb lahendusi Eesti transpordi- ja teetöötajate ametiühingu esimees, Rahvusvahelise Transporditöötajate Föderatsiooni liige Peep Peterson.
Õpetajatest oli terve eelmine aasta hästi palju juttu ja nüüd plaanitakse ulatuslikku streiki parema palga nimel. Kui käepärane või arukas vahend on streik oma tahtmiste saamiseks?
Mu ema on õpetaja, tema ja mitu ta kolleegi olid ka Toompeal meeleavaldusel. Neid vaadates mõtlesin, miks küll peavad väärikad inimesed sellisel viisil taotlema vähegi viisakat sissetulekut.
Miks ei ole need ammused probleemid juba lahenenud? Käin pidevalt läbi nende noorte õpetajatega, kes seda liikumist väikeste pikettidega alustasid, ja kuuldes, et tahetakse 40-protsendist palgatõusu, tundus nii suur kasv hullumeelne.
Aga selgub, et just selle võrra on nad keskmisest palgast maha jäänud. Õige oleks teha iga aasta väike palgatõus, sest praegu on tõesti väga raske saada 40- või isegi 20-protsendist kasvu. Mul on hingest kahju, et see peab nii toimuma, sest streik on ikkagi karm vahend.
Streigid ei ole meil seni erilist poolehoidu saavutanud, 2009. aastaks planeeritud üldstreik kukkus lausa läbi. Millal on streigiga soovitud tulemusi saadud?
Eestis on meremehed streikinud oma palgalepingu pärast, ja 6–10 protsenti tõusu oli selle tulemus. Transporditöötajate streik on viimasel hetkel ära jäänud, sest nad said väga hea lepingu. Nii et streik on meil olnud nagu hea töövahend – oleme selle abil saanud häid kokkuleppeid.
Tuleb meelde, et ka Tartus on bussijuhid streikinud.
2002. aastal oli see Eestis üks esimesi tõelisi streike ja palgatõus tookord tuli. Tõsi, praegu hoiame vahel ise streike tagasi, kui näeme, et head suhted tööandjaga annavad tulevikus paremaid töötingimusi. Iga väikese tahtmise peale streiki püsti ei aja. Oleme hakanud rohkem väärtustama pikaajalisi häid suhteid.
Mõnel ametialal tundub streik üsna küsitav, sest näiteks kõik meditsiinitöötajad ei saa osaleda, kui neil on südametunnistus olemas. Ka transporditöötajad võivad streigiga tekitada kaose. Mis on transporditöötajate suuremad probleemid?
Tihti arvatakse, et kui suurt streiki teha ei suuda, siis ollakse järelikult nõrk. Hoopis rohkem saavutab läbirääkimiste, mõjutamise, lobitöö kaudu. Aga valmisolek streigiks peab olema – mitte et sellega igal võimalusel lehvitada, aga see peab tagataskus varuks olema. Mõjukus aga tuleneb veel töistest suhetest poliitilisel tasandil, headest suhetest tööandjatega – et ametiühingu sõna maksaks, et asjad saaksid tehtud.
Kumb on olulisem, kas poliitiline tasand või suhtlus tööandjatega?
Ma ei seaks neid tähtsuse järjekorda. Meile meeldib selline süsteem nagu Rootsis, Soomes ja üldse Põhjamaades: asjad aetakse ära poliitikuteta, tullakse tööandjatega kokku ja asjad toimivad, ilma et seaduseandja vahele segaks. See on ideaal.
Eestis ametiühing vastandab end tihti valitsusele – natuke idaeuroopalik tava –, väga paljut soovitakse seadustega paika panna ja siis on pidev vägikaikavedu valitsusega. Mina tahan näha, et tulevikus valitsuse roll väheneb ja me saame tööandjatega mõistlikult läbi rääkida.
Kas näiteks reformierakondlane kui peamiselt tööandjate sekka kuuluv inimene on ametiühingust välistatud?
Meie Lääne-Eesti koordinaator kuulub Reformierakonda, minu vend samuti, ma saan paljude reformierakondlastega väga hästi läbi.
Suutsin Tartu ettevõtjatele ära seletada, miks ametiühing võib neilegi kasulik olla: see ei ole vastand, vaid koostööpartner sel viisil, et oleks tagatud võrdne konkurents, et keegi ei üritaks palkadega midagi erilist ette võtta, vaid püütaks tööjõudu arendada nii, et rohkem teeniksid nii ettevõte kui ka töötajad. Kas tunnistada, et tööjõud ja tööandja on loovates ärilistes suhetes või et nad on kogu aeg köietirimise peal väljas.
Mina ei arva, et see köietirimine väga palju aitaks. Ka kasum tuleb omavahel ära jagada, aga rohkem peame töötama selle nimel, et kasum oleks olemas, et mõlemad pooled oleksid rahul ja rikkad.
Mis on ametiühingu teised töövahendid peale streigi? Teie töö ei piirdu ju suurte avalike aktsioonidega.
Mind tõi ametiühingutööle Eiki Nestor, eelmise töölepinguseaduse ja kollektiivlepingu seaduse tegija. Tema ütles 2003. aastal: ära kujuta ette, et saad oma eesmärgid ainult streikidega kätte.
Streigid on kasulikud vaid sel määral, kuivõrd suudad teha head koostööd, nii et sünnib leping tööandjatega – kaks allkirja, ja palgad tõusevad. Kui neid allkirju ei tule, siis palgad ei tõuse. Põhiline on ikka koostöö, lihtsalt tuleb leida viisid, kuidas olla vastastikku kasulik.
Ega läbirääkimised ka alati aita, kui meenutada vaidlusi viimase töölepinguseaduse üle ja seda, millise survega see ikkagi vastu võeti.
Ainult ei aita. Et läbirääkimised läheksid libedamalt, peab viimane argument, streik, taskus olema.
Viimase vastasseisu ajal – töötukassa raha riigieelarvesse konsolideerimine – tulid tööandjad töötute paati.
Oleme punnseisus: ühelt poolt tahame sama, mida valitsus, st kooskõlas riigieelarvet. Teiselt poolt tahame, et õigus raha kasutada oleks meie käes. Siin on olnud palju vastastikust möödarääkimist.
Üks viga on positiivse kogemuse puudumine – ametiühing ei usu, et valitsuse poole tasub pöörduda, ja vastupidi. Kõik käib omavahelise ärategemise vaimus. Transporditöötajate ametiühingus oleme tunnetanud neid hetki, kus oleme tööandjatega ühes paadis – oleme töötajatele saanud paremaid töötingimusi ja palka, tööandjatele stabiilsust ja usku. Oleme teinud Juhan Partsiga kolmepoolseid lepinguid, et bussindust edasi viia, ja meil on usku, et sellised asjad on võimalikud.
Tahame seda usku edasi kanda, et ka Ansip usuks, et ametiühingutega saab teha viljakaid kokkuleppeid. Ja et ametiühingud usuksid, et see ei ole reeturlus, kui me teeme valitsusega hea kokkuleppe.
Paljud on arvamusel, et ametiühingutel ei ole piisavalt mõjujõudu. Kuidas olukorda parandada?
Eesti töötajaskonnast kuulub ametiühingusse kaheksa protsenti. On valdkondi, kus on hõivatud kuni 70 protsenti inimesi: tervishoid, transport, lennundus, merendus, bussitransport, energeetika. Aga väga palju on ka n-ö lagedaid alasid – teenindus, ehitus, pangandus. Nii et liikmeid on nullist saja protsendini mõnes väikses valdkonnas. Sel aastal üritame näiteks alustada laonduse ja logistika valdkonnas, praegu täiesti valgel alal.
Kui suudame nelja aasta jooksul neid valgeid alasid katta pisut ühtlasemalt, siis hakkame ka rohkem silma paistma. Tervishoid, transport ja merendus suudavad juba väga häid lepinguid sõlmida. Ega tühjad lubadused liikmeid juurde too, tuleb luua struktuur, valdkondlikud ühingud, millega lust liituda. Ja koolitada inimesi.
Kus te näete praegu kõige rohkem töötajate õiguste rikkumisi?
Ehitus on kõige karmim ala, puudu on ametiühingu silm ja ka riik pole suutnud hoida asju seaduslikuna. Tegutsetakse justkui hallis tsoonis, jäetakse palju makse maksmata, väga palju on FIEsid, ümbrikupalku – see valdkond on väga metsik.
Olete öelnud, et ametiühingu muudaks arvestatavamaks jõuks avatus uutele mõtetele, usk oma suutlikkusse – see jääb pisut üldsõnaliseks?
Mida tähendab avatus? Kas oled kinni vanas mudelis, et tööandja on mölakas ja meie paneme pundi kokku, et talle kambakas teha? Tõenäoliselt see ei aita edasi. Või et Reformierakond on tööandja käsilased, seega klassivaenlased, ja meie hakkame neid murdma streikide ja pikettidega.
Tegelikult on vaja väga ratsionaalset ja argumenteeritud selgitust, millised on meie mured, on vaja tutvustada töötajate seisukohti, et parteid riigikogus suudaksid üldse aru saada, millest me räägime.
Tuleb selgeks teha, mis on kapitalistliku ühiskonna sisu ja kuidas ametiühing saab töötajatele toeks olla. Kui me tahame hästi toimivat kapitalismi, on hädavajalikud ka tööandjate liidud ja töötajate ühingud.
Mullu valiti ametiühingute keskliidu uus juht, kelleks ka teie kandideerisite, jäädes senisele juhile alla häältega 71:65. Mida peate vajalikuks teistmoodi teha?
Mulle antud hääled tähendasid inimesi, kes tahavad muudatusi, näha ametiühingutööd teistmoodi. See sunnib süsteemi muutma. Tegeleme valgete aladega, tegeleme koolitusega ja sellega, et oleks streigivõime, et oleksime ühiskonnas avatud – need on neli asja, mille nimel tahame pingutada. Kui see ei õnnestu, siis tuleb teha teisi valikuid. Töötajad väärivad paremat ametiühingut.
Kas ametiühingu asemele ei peaks hoopis töötajate partei asutama?
Kui Res Publica oli just hästi õnnestunud, oli meil juttu, et äkki peaks tegema midagi sama võimast vasakpoolset. Aga nagu Res Publica maandus kellegi ripatsiks, nii vist oleks maandunud ka meie suurprojekt.
Mina ei arva, et riigikogus peaks olema kuus-seitse parteid. Kui üks veel praegustele juurde mahub, siis sellest aitab küll. Aga uue partei tekke võimalus peab alati olema, see hoiab praegused erakonnad rea peal.