Aet Rebane: väga lihtne on olla halb ema

Aet Rebane Foto: Sille Annuk

Kui ma olin 13, sõitis mulle Annelinnas selja tagant otsa üks tsikkel, millega kihutasid kaks poissi. Olin järsku näoli asfaldil. Tsikkel sõitis edasi. Mu absoluutselt esimene mõte oli, et jalas olnud uued Cartinist ostetud teksad (mis maksid 220 krooni) on nüüd katki. Sest need olidki. Üksiti oli lõhki põlv, aga see oli teisejärguline.

Sõitsin bussiga koju. Nutsin. Istusin nii, et ma kellelegi otsa vaatama ei peaks. Esimese asjana sain kodus võtta selle eest, kas ma siis ei näe, kuhu astun, ja et asjad ei juhtu iseenesest. Ja et nüüd tuleb mul lihtsalt käia nende õmmeldud pükstega, «kui ma üldse oma asju hoida ei oska».

Nii läks. Põlvel on mul endiselt arm, iseenesest mõista. Aga vist on natuke ka hinges. Mitte ainult sellest õnnetusest, küll aga ajastust.