Raamatukogu on mõneti nagu pank. Siia kogutakse kokku ideid ja mõtteid, teadmist ja tarkust, lõbu ja meelelahutust. Kuid erinevalt pangast, kus igasugune asjaõiendamine algab isiku kontrollimisest, on toimetamine raamatukogus vaba. Igaüks võib siia tulla ja sirutada käe ka selle järele, mille saamisel ja loomisel pole ta üldse osalenud.

Pank kontrollib, valib ja allutab enda reeglitele isegi siis, kui sa pangale oma raha viid. Raamatukoguga on vastupidi: raamatukogu tahab vaid jagada ja midagi anda. Raamatukogu on läbinisti demokraatlik asutus. Keegi ei küsi sinult, miks sa tuled, miks tahad just seda raamatut ja mitte teist.

Inimene ise teab, miks ta raamatukokku tuleb, mida ta siit tahab leida ning mis ta selle kõigega pärast peale hakkab. Raamatukogu usaldab lugejat ja ootab ka oma lugejatelt usaldust. See on ilus ja raamatukogule vahel ka väga valus … kui tuleb tunnistada, et raamatukogu raamatud unustatakse oma kodu riiulisse. Aga raamatukogu usaldab ikka, sest teisiti ei saa raamatukogu töötadagi. Ning just raamatukogu läbinisti demokraatliku olemuse tõttu ei iseloomusta raamatukogud enam ammu ainult riigi ja rahva hariduslembust, vaid ennekõike ühiskonnas omaks võetud väärtusi ja püüdeid.

Eestis on suurepärane ja hästi arenenud raamatukoguvõrk. Tänapäevaste rahvaraamatukogude eelkäijad on 20. sajandi alguse seltside raamatukogud, mille najal püüti täita lünki rahva hariduses, sest tähtis oli lükata talutare uksed valla, et maailm saaks sisse tulla. Tingimuste piires ja võimatuste kiuste püüti elu juhtida Jakob Hurda sõnastatud aate sihis: haritus on väikerahva võimalus.

Ühiskondlik kord ja vajadused, ootused ja eeldused on raamatukogusid muutnud ja kujundanud, nihutanud esiplaanile uusi ülesandeid ning pühkinud minema vanu. Elektrooniline infoajastu on mitmelgi korral tõstatanud küsimuse, kas raamatukogusid on praegu, mil info on sageli vaid ühe näpuliigutuse kaugusel, üldse vajagi.

Küsima peabki, küsimine on loomulik. Aga vastus ei saa sõltuda vaid pragmaatilisest vaatenurgast. Vastuseks on vaja vaadet kaugemale ja kõrgemale igapäevase asjaõiendamise kasust ja kahjust, aga eelkõige arusaamist, kuhu ja millisena liigub kogu ühiskond. Suures pildis ja pikemas vaates on raamatukogudel oma eriline koht. Koht, mis ei saa tühjaks jääda ning mida ei suuda miski muu täita. Sest raamatukogu on korraga nii üks elu pidepunkte kui ka tunnistus aina kiiremini ja ootamatumalt pöörlevast maailmast: miljonid raamatud 17. või nüüd juba ka 21. sajandist võivad kokkuvõttes kinnitada, et päris uut on päikese all vähe. Igal hetkel uuenev uudisvoog osutab, et isegi sellele, mis näis igavesti jääv, on uus tiir peale tehtud ning kõik vana on jälle uus.

Raamatukogus on vana ja uus kõrvuti ja koos, igast vanast võib siin kooruda midagi, mis on kellelegi uus. See tõsiasi on täpselt niisama loomulik kui asjaolu, et raamatukogus on iga inimene üksinda, aga samas ka pole üksinda. 21. sajandi raamatukogu on eelkõige keskkond, kuhu tulla ja kust ammutada midagi iseendale. Selle keskkonna arendamine tähendab vajadust täiendada ja lihtsustada üha enam erinevate andmete ja materjalide kättesaadavust, aga samas ka eeldust, et siin oleks hea olla. Kusjuures «hea» hinnanguna on rohkem kui kunagi enne isiklik ning selle mõistmiseks ei piisa enam lihtsalt külastajate küsitlemisest, vaid selleks on vaja teada inimeste ootusi, võimalusi, valmisolekut ehk kogu elu enda ümber.

Neid raamatukogule nii iseloomulikke pooluseid, kus kohtuvad kogumine ja jagamine, uus ja vana, üksindus ja seltskond, vanus ja noorus, ühendavad tervikuks inimesed. Nii need, kes raamatukogus töötavad, kui ka need, kes raamatukogusse tulevad.

Lühidalt öeldes silub neid vastandeid inimese puudutus. Ja konarusi, mis siiski veel õhku jäävad, tasandavad ning pehmendavad raamatukogu vaikus, raamatukogu pakutavad teenused ning kõige enam raamatukogu näitused.

Näitused mitte ainult ei tutvusta parimat raamatukokku kogutust, vaid toovad ammumöödunu tänasesse päeva, esitavad selle tähendust ning loovad seoseid esmapilgul isegi vastuolulise vahele. Näitused teevad seda vaikselt ja tagasihoidlikul moel, juhtides tähelepanu, tuletades meelde, andes viiteid ning suunates nii märkamatult raamatu või mõne muu teabeallika juurde.

Tartu ülikooli raamatukogus on sel sügisel kaks suurt ja palju väikseid näitusi. Suured näitused on suurtest nimedest: Harry Potter ja Johann Karl Simon Morgenstern. Need kaks mahuvad kenasti, teineteist segamata. Esimese rahutu ja otsiv vaim liigub mööda raamatukogu, jättes oma jälgi igale korrusele ja igasse ruumi. Potteri näitus pakub vaheldumisi äratundmisrõõmu ja vastuseid küsimusele, kuidas ja millega on Harry Potter tegelaskujuna suutnud köita mitmeid põlvkondi üle maailma. Millega ta meid puudutab? Kas unistusega võluväest või sooviga olla parem, hoolivam, mõistvam ja targem?

Morgensterni käsikirjade, maalide, graafika ja raamatute paigutamine raamatukogu näitusesaali näitab aga inimest, kes 19. sajandi algul Saksamaalt saabununa jäi tollasesse väiksesse Dorpatisse pooleks sajandiks. «Tartu klassikuks» sai ta mitte ainult tänu sellele, et ta aitas rektor Parrotil taasluua Tartu ülikooli, et tõi siia klassikalise filoloogia, et ta asutas praegugi tegutseva raamatukogu ja kunstimuuseumi. Vaid eelkõige tänu sellele, et ta mõjutas oma maitse, eelistuste ja suhtumisega väikese provintsilinna ellusuhtumist ja isegi tänavapilti. Ta kujundas seda puhtamaks ja tervemaks, vaimult erksamaks ja elavamaks.

Morgenstern ise on seda kõige täpsemalt öelnud: «Ülikooli esimese raamatukoguhoidjana lõin ma talle kõigil aladel valitud raamatukogu, mõjutasin raamatute valikuga osaliselt selle paiga kultuuri, kus ma elasin.»

Need Morgensterni sõnad, lausutud pea kakssada aastat tagasi, kõlavad meie kaasajas Mogens Vestergaardi, Roskilde rahvaraamatukogu juhi jutus raamatukogust kui viiendast võimust. Võimust, mis saab mõjutada oma asupaiga kultuuri. Tahtmise ja oskuse korral, lähtudes püüetest, mis on priid igapäevaste askelduste kammitsatest, suudab aga raamatukogu mõjutada ka kogu ühiskonda.