Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Olev Raju: keskkond pole mängimiseks

Olev Raju FOTO: Kristjan Teedema

Kui ma 45 aastat tagasi pidasin oma esimesi inimkonna tulevikku puudutavaid loenguid, oli raske selgeks teha, et maakera ressursid on piiratud. Ja kui kõiki muid ressursse saab korduvkasutada, siis energiat ei saa.

Samast perioodist pärineb ka paljude teadlaste – eelkõige suure osa majandusteadlaste – irooniline suhtumine ökoloogidesse. Viimaste tänini piibliks olev nn Rooma klubi aruanne (1971) sisaldab arvutusi, mille absurdsus on päevselge. Nii pakuti, et kogu hõbe tarbitakse maakeral ära 11 aastaga, aastaks 1982. Kuigi need arvutused baseeruvad absurdimetoodikal, on probleem siiski äärmiselt terav.

See pikk sissejuhatus lähtub murest, nimelt kutsub Tartu energeetika arengukava vähegi loogiliselt asjale lähenejates esile kurva muige. See on sama vigane kui kurikuulus Rooma klubi aruanne. Kava apsude kirjeldamine nõuaks kümneid lehekülgi, olgu esitatud mõned.

Kava tugineb (autorite arvates) SECAPi metoodikale, mis peab tagama võrreldavuse ülejäänud Euroopaga. Otsisin seda imemetoodikat, mille alusel saab anda hinnangut nii Sitsiilia viinamarjakasvataja kui Lapimaa põdrakasvataja, nii Pariisi kui Põlva energiamajandusele. Ja meenus keskaja arstide usk imerohtu panatseasse, mis ravib kõike... Ilmselt said sellest töö käigus aru ka Tartu kava koostajad. Algul väidetakse, et see ühtne metoodika tagab võrreldavuse, hiljem, et seda tuli ikkagi Tartu jaoks kohandada. Seega hüvasti, võrreldavus!

Kava võetakse küll vastu, aga kuna ta jääb täitmata, kutsub see esile irooniat ja mõrkjaid muigeid.

Kui eeltoodu eeldab kasvõi vähimaidki erialateadmisi, siis järgnev mitte. Nimelt on Tartu energeetika arengukava tabelites 4.1 ja 4.2 välja toodud energiaallikad – fossiilkütused (selge, mis see on), aga ka elektrienergia ja kaugküte. Mitu kalorit ja kuidas saab neist kahest viimasest inimkond juurde saada, minu pea ei võta. Kui kuidagi saab, on tegu suurima avastusega inimkonna ajaloos. Tõenäosem, et ükski linnavalitsuse liige ei suvatsenud läbi lugedagi. Piinlik!

Kõige halvem on, et kogu kava on ka rahaliselt ebarealistlik. Kes vähegi soovib, võib kokku liita kõik kallid elektriautod, ooteplatvormid, jalgrattateede ehitused, majade soojustamised. Selge, et see summa ületab mitu korda linnaeelarve võimalusi. Kes kahtleb, võib seda energiakava kõrvutada värske Tartu eelarvestrateegiaga aastani 2024. Kui te sealt ei leia rahalist katet sellele kliimakavale, siis pole te halvasti otsinud – ju keegi ei plaanigi seda kava täita.

Kummastust tekitas bussiliikluse osa. Kas tõesti ükski autoritest pole bussikasutaja ega ole kuulnud tihti trükimusta mittekannatavaid kommentaare liinivõrgu kohta? Fakt, et Tartus ei ole bussisõit tasuta, nagu paljudes paikades mujal Eestis. Miks peaks siis tartlane olema aktiivsem bussikasutaja kui tallinlane või pärnakas?

Lõpuks peas plahvatas – see on ju maha viksitud NSVLi propagandast: meil on hea bussiliiklus, kapitalistlikku autostumist me ei vaja...

Mis edasi. Linnavolikogus sisulist arutelu ei toimunud. Linnavalitsus vastas igale küsimusele, et läheb avalikule väljapanekule, tehke ettepanekuid. On selge, et ükski linnakodanik ei saa pakkuda kümneid miljoneid eurosid, mida see kava vajab. Ja nn ühiskondlikus korras ei suuda ka keegi seda kava realistlikuks teha.

Kava võetakse küll vastu, aga kuna ta jääb täitmata, kutsub see esile irooniat ja mõrkjaid muigeid. On selline järjekordne karuteene keskkonnapoliitikale. Aga aeg jookseb, surve keskkonnale Maal kasvab.

Tagasi üles
Back