/nginx/o/2021/09/15/14071566t1hd356.jpg)
/nginx/o/2020/10/21/13426645t1h158f.jpg)
Tartu energia- ja kliimakava seab eesmärke linna suurmuutuseks, et otsustavalt vähendada süsinikuheidet, kuid tahes-tahtmata tuleb ka kliimamuutustega kohaneda.
Antti Roose: ilmahirmuks pole põhjust, kohanema peab
Tuleb kohe selgelt välja öelda: Tartus ei esine suuri kliimariske, millega kaasneb oht linlaste elule ning oluline majanduskahju. Ilmahirme tekitada pole vaja. Keskmise tasemega on pakase-, kuumalaine-, tormituule- ja üleujutusrisk. Viimaste aastate ilma- ja terviseandmed näitavad eelkõige kuumalainete sagenemise tõenäosust.
Viimased suved on üsna ridamisi olnud tõesti kuumad – 2014, 2018 ja 2019. Aastal 2018 oli suvi ka rekordiliselt pikk.
Kliima soojenemise tõttu tuleb väiksemaks hinnata pakaseriski, kuid inimeste ja taristu külmumise võimalus jääb. Lumevaeste talvede tagajärjel väheneb ka kevadiste üleujutuste oht Emajõel. Väikseks hinnati hoogsaju-, põua-, maastikupõlengu ja lumetormi riski.
Normaalsetes oludes ei tekita need ohtu inimeste tervisele ega märkimisväärset majanduslikku kahju.
Et toodud kliimariskide analüüs ei jääks uduseks üldistuseks ega tagantjärele tarkuseks, toon mõned näited erakordsete ilmaolude esinemisest, et saada aimu, millises sageduslikus tõenäosuses võivad riskid realiseeruda. Täpsustuseks, Tartu ilmaandmed pärinevad Tõraverest.
Üle +27 °C kuumapäevade keskmine hulk aastas on Tartus perioodil 1961–2017 sagenenud viielt kolmeteistkümnele. Kõige kuumematel suvedel on neid üle 20, aastal 2010 oli lausa 32 kuumapäeva. Alla -25 °C pakasepäevade arv aastas on samal perioodil tunduvalt vähenenud. 1960ndate ja 1980ndate kõige pakaselisematel aastatel oli 14–15 pakaselist päeva talve kohta. Kaheksa pakasepäeva oli viimati aastal 2011, aga aastal 2015 vaid kaks ja 2017. aastal polnud ainumatki.
Ka lumikattega päevade keskmine arv on samal perioodil vähenenud, lausa kahe nädala võrra. Perioodi keskmisena on neid 95 – mullust talve mäletades midagi sellist küll pakkuda ei julgeks.
Linnaplaneerijad on aastaid rõhutanud, et linnaplaneerimine ja linnaruumi disain on olulisim pikaajalise mõjuga kohanemismeede.
Tormituult on meil vähem kui kümnel päeval aastas. Üle sentimeetri sajab ööpäevas vihma alla 20 päeval aastas. On üldteada, et sajusem on august, mil on sagedamini ka äikest, kuid lompidest saab mööda.
Teadagi, kõige süsteemsemalt on Tartu rinda pistnud üleujutustega. Kevadine suurvesi Emajões on kui õpikunäide. Tulvasid on mõnikord olnud ka siis, kui sajuvesi ei mahu kogumiskaevust sisse. Emajõel on niinimetatud kümnendi üleujutusi esinenud mõõteperioodil 18 korral, viimati 2011 kevadel. Ka 2010 oli veetase üsna kriitiline.
Mida me siis üldse kardame? Ega me siin, teraapiliselt rahulikus Tartus üle ei reageeri üldises ilmatundlikkuse kasvus ja kliimaprotestimise laines?
Jah, üleujutusrisk võib avalduda lammil. Kuumalaine ohustab kroonilisi haigeid, eakaid, ka imikuid. Riskide realiseerumine sõltub suurel määral sellest, millised on linnakorralduses ja taristus süsteemsed võtted nende riskide maandamiseks, mõjude vähendamiseks ja nendega kohanemiseks. Lihtsamalt öeldes: kas keegi on mõelnud olukorrale, kui mõni truup või kaev umbe voolab, kui tormiga elekter kaob, kui juhtub talv tavalisest lumisem olema ja järgneb kiire sulamisega kevad koos üleujutusega.
Uuenduslikult on ses kavas tavatute ilmamõjude hindamisel võetud arvesse mikroklimaatilisi erinevusi. Tõime kohanemiskavasse klimatoopide käsitluse, mille kohaselt on kõrghaljastatud aedlinnaosad, nagu Tähtvere, Tammelinn ja Raadi, ning pargialad, näiteks Toomemäel ja Emajõe lammil, üldiselt kaitstumad erakordsetes ilmaoludes võrrelduna korterelamuasumite, sillutatud ülikooli-, haigla- ja ostulinnakute ning tiheda kesklinnaga. Mikroklimaatilist kaitstust tuleb paindlikult arvestada planeeringute koostamisel, samuti taristu ja hoonete projekteerimisel.
Oleme välja pakkunud kolm kohanemispõhimõtet: Tartu kohaneb strateegiliselt, Tartu kohaneb ruumiliselt ning tartlased on valmis muutusteks.
Sellele lisaks on püstitatud neli kohanemissuunda: roheline, mis hõlmab rohevõrgustiku ja haljastuse arendamist; sinine, mis maandab üleujutusriske; taristu, et olla valmis tormideks; teadlikkus, et suurendada ohutust ennetusega.
Tartu arengudokumendid juba võtavad arvesse pikaajalist kliimamuutust. Kliimariske, sellest suurt lugu tegemata, on juba arvestatud mitmes linnavalitsemise ja linnakorralduse valdkonnas. Kriisikomisjon ei tööta palavikuliselt kriisi ajal, vaid ikka ennetavalt enne kriisi puhkemist. Kriisi ajal võib olla juba hilja minna ostma generaatoreid ja leida muid elutähtsate teenuste elektrivarustuse taastamise kiirlahendusi. Me teame, et tormi tõttu võib kaduda elekter, katkeda telefoniside, kukkuda ära internet, häiritud olla vee- ja soojavarustus, tühjeneda akud, rikneda toit.
Ega me siin, teraapiliselt rahulikus Tartus üle ei reageeri üldises ilmatundlikkuse kasvus ja kliimaprotestimise laines?
Linnaplaneerijad on aastaid rõhutanud, et linnaplaneerimine ja linnaruumi disain on olulisim pikaajalise mõjuga kohanemismeede. Ühtki maja, veel enam silda, ei ehitata aastakümneks, vaid vähemalt poolsajandiks.
Koostatav uus üldplaneering peab ka edaspidi esmatähtsaks kliimakohanemise ülesandeid. Tuleb hoida ja edendada rohe- ja sinivõrgustikku. Kahtlemata tuleb lähtuda linlaste erinevatest vajadustest ja võimalustest, mis eeldab õiglast ja solidaarset lähenemist riskide maandamisel. Ei piisa üksikutest suvepalavas õhku niisutavatest purskkaevudest või järjest suurema diameetriga sajuveetorudest.
Suure raha ja betooniga kliimakohanemist ei korralda. Vastupidi, sellisel materialistlikul viisil, suurenevate süsinikukogustega tekitame lisasurvet kliimasüsteemile ja siis peame veel rohkem kohanema. Kindlasti peavad linlaste hoiakud muutuma.
Võtame kõige tavalisema talvepäeva. Temperatuur tõuseb üle nulli. Midagi sajab. Kuidas liigelda autoga, jalgrattaga või jalgsi libedal? Keeruline, isegi ohtlik, eks? Aga keegi ei jõua eales püsivalt soolatada sadu kilomeetreid Tartu tänavaid. Liikleja peab libedusega arvestama kiiruse valikul ja sammu sättimisel.
Mis peaks olema esimene samm Tartu kliimakava täitmisel? Tuleb taastada ilmasammas ehk ilmainfo ja hoiatustulp Emajõe ääres. Noortel ja edukatel on seal kesklinna kaldapealsel tore tähistada palavat suvepäeva jääkuubikutest klõbiseva Mojitoga, aga ohtlikesse ilmanähtustesse tuleb suhtuda kainelt. Informatsioon, kõnealusel juhul ilmainfo, on meil ju kogu aeg taskus, nutifonis. Rohkem ettenägelikkust ja mõistlikku käitumist. Mida aastakümnend edasi, seda soojemaks ja niiskemaks läheb.
Puudevaesed kuumasaared
/nginx/o/2020/10/21/13426646t1h28fe.jpg)
Valentina Sagris, Tartu ülikool
Kõige kiiremini ja kõige järsemalt kasvab järgmistel kümnenditel kuumalainete risk. Kuumalained võimenduvad linnas soojussaare efektina, nimetagem neid linna kuumasaarteks. Tumedad pinnad, tänavad ja parklad ning tõrvatud lamekatused neelavad päikesekiirgust ja tõstavad nii mitte ainult pinna-, vaid ka õhutemperatuuri üle kolme kraadi rohealadega võrreldes.
2014 kuumal suve suurenes Eestis suremus ligi kolmandiku.
Pinnatemperatuuri satelliitpilt Tartust 3. augustil 2014. Pärastlõunal oli õhusooja 28 kraadi. Tumedatel aladel, kortermajakvartalites ja tööstushoonestuse piirkondades tõusis pinnatemperatuur kuni 15 kraadi kõrgemale kui mujal. Eriti kuumaks läks Lõunakeskuses ja Ringteel.