Indrek Niibo: valitsus olgu aus – haridus pole oluline

Indrek Niibo Foto: Erakogu

Tänapäeva nõudmised eeldavad õpetajalt superinimese võimeid, töötasu aga näitab, et ühiskond tegelikult ei väärtusta õpetajaametit.

Eesti õpetajate palgad pole konkurentsivõimelised, noored õpetajad ei püsi koolis kuigi pikalt ja keskmine pedagoog on kas pensioniealine või sinna kohe-kohe jõudmas.

Kõik see on kaasa toonud olukorra, kus koolid peavad silmad kinni pigistama õpetajakandidaatide kvalifikatsiooninõuete asjus ning sellega kannatab hariduse kvaliteet üldiselt. Kui nii edasi, on Eesti haridussüsteem varsti tõsisema kriisi lävel, kui tahame endale tunnistada.

Ilmselt ärritab paljusid haridustöötajaid tõsiasi, et ajal, kui valitsusel puudub tahe õpetajate palgaküsimusega järgmisel neljal aastal sisuliselt tegeleda, on maksumaksja raha küllalt, et toetada pühakoja ehitamist Jõgeval nii suures mahus, et see ärritab isegi mõnesid kirikuinimesi, või suunata kaheldavatel põhjustel raha Tallinna suurarendusse Porto Franco.

Tõenäoliselt pole ka riigimaanteed nii karjuvas seisus kui õpetajate järelkasv, mille puhul juba praegu tehakse huvitavaid kompromisse. Kuidas muidu seletada anomaa­liaid, kus bioloogiaõpetaja ametit peab klassikaline filoloog, ajalooõpetajaks on pastor, pensionile minekut venitatakse 85. eluaastani ning mõnel abituriendil on matemaatikaõpetajaid olnud nii palju, et kõigi nende nimed enam ei meenu. See pole enam ammu üksnes maakoolide probleem, vaid üha enam on eliitkoolidki kimpus sobivate õpetajate leidmisega.

Kooli on hädasti juurde vaja noori õpetajaid, sest tänapäeva õpilasi ei kõneta enam need väärtused, mis 30 aastat tagasi. Traditsiooniliste õpetamismeetodite kõrval on vajalik läheneda interaktiivsemalt ning autoritaarne õpetaja ja õpilase suhe on oma aja ammu ära elanud.

Kui tahame ära hoida õpetajate napist pealekasvust tulenevat hariduse kvaliteedi allakäiku, peame tuvastama pärispõhjused, miks noored õpetajad kooli püsima ei jää.

Ma muidugi ei kahtle selles, et vanemad pedagoogid on oma elukogemusega vähemalt sama väärtuslikud kui noored, kuid kui suhe on liialt vanema põlvkonna kasuks, võib puudu jääda värskusest, innovatsioonist ning digipädevusest, mida 21. sajandi elluastuja vajab.

Ei ole tõenäoliselt saladus, et PISA testide suurepäraste tulemuste taga on õpetajate kõrval suuresti lapsevanemad, kes teevad ära selle töö, milles kool peab järeleandmisi tegema.

Kui tahame ära hoida õpetajate napist pealekasvust tulenevat hariduse kvaliteedi allakäiku, peame tuvastama pärispõhjused, miks noored õpetajad kooli püsima ei jää. Konkurentsivõimeline palk on kindlasti neist üks olulisimaid ning jõulise palgatõusuta õpetajate puuduse probleemi ei lahenda. Ometi ei piisa vaid palgatõusust.

Nii nagu iga teine töötaja oma töökohal, eelistab ka noor õpetaja paindlikkust ning võimalust ise rohkem otsuseid vastu võtta. Kevadine eriolukord pani paljusid asutusi ümber mõtestama töökorraldust ning loobuma ebavajalikust, näiteks kohustustest koosolekutele kokku tulla. Koolide kohati naeruväärselt pikale venivaid koosolekuid saab pidada kasvõi Zoomis ja sellega säästa aega õpetajatel, kes käivad tööl kümnete kilomeetrite kauguselt.

Küsida tuleb ka, kas on vaja koostada ebavajalikult pikki ja detailseid tööplaane, mis ei realiseeru tegelikult mitte kunagi, aga mille vorpimine raiskab aega, mida saaks kulutada tundide paremaks ettevalmistamiseks ehk sisulise kvaliteedi parendamiseks.

Kohati eeldatakse meie õpetajatelt üliinimlikke võimeid toime tulla klassiga, kus õpivad kõigi teistega koos individuaalse õppekavaga järeleaitamist vajavad õpilased, hüper­aktiivsed eritähelepanu vajavad noored, andekusega silmapaistvad õpilased, koroonaviiruse tõttu distantsõppele viidud või näiteks vene keelt koduse keelena rääkivad lapsed. Kokku võttes on sellest väsinud nii õpilased kui ka õpetajad.

Kuidas muidu seletada anomaaliaid, kus bioloogiaõpeaja ametit peab klassikaline filoloog, ajalooõpetajaks on pastor, pensionile minekut venitatakse 85. eluaastani ning mõnel abituriendil on matemaatikaõpetajaid olnud nii palju, et kõigi nende nimed enam ei meenu.

Kuid kui õpilaste puhul eeldame, et läbipõlemise vältimiseks vajavad nad regulaarseid koolivaheaegu, siis õpetajate puhul on vähe neid koole, kes lasevad töötajatel sügis-, talve- ja kevadvaheajal puhata.

Nii jõuamegi mõistmisele, et noor kooli tööle tulnud õpetaja seisab silmitsi töömahuga, mis esimestel aastatel ületab märkimisväärselt täiskoormuse puhul lubatu ja venitab tööpäevi hiliste õhtutundideni. Paneme juurde eespool kirjeldatud probleemid ja taipame, miks seisavad paljud värsketest ideedest pakatavad säravate silmadega noorõpetajad mõne aja pärast silmitsi küsimusega, kas pingutus on nigelat töötasu väärt. Nad on läbipõlemise piiril ja töötingimused ei arvesta tänapäeva noore tööotsija ootusi.

Õpetajalt eeldatakse, et ta suudaks läheneda individuaalselt iga õpilase eripära arvestades ja see on miski, milles ei peaks järeleandmisi tegema. Noortelt õpetajatelt eeldatakse seda kõike veelgi rohkem: et nad oleksid täis indu, paindlikkust ning oskust igas olukorras toime tulla. Paraku ei piisa kord aastas uhkel tseremoonial parimate tunnustamisest ning plakatlike telesaadete tegemisest, sest näilise laitmatu fassaadi taga on hoopis teistsugune reaalsus.

Mis kasu on kirikust, ostukeskusest või neljarajalisest maanteest, kui suhtume nii ükskõikselt inimestesse, kes peaksid ette valmistama tulevasi teadlasi, arste, poliitikuid ja insenere? Vähemalt võiksid poliitikud ükskord ausalt välja öelda, et haridus pole meie riigis oluline.