Lenel Karu: ema ja isa, kas te nägite?

Lenel Karu Foto: Sille Annuk

Veetsin spordiajakirjanikuna lõppenud nädalavahetusest suure osa spordivõistlustel, kus oma parimaid oskusi näitasid noorsportlased. Treenin ka ise noori, seega on võistlustel käimine mulle tuttav. Aga tuttav on kahjuks ka olukord, kus noore etteastet ei ole oma silmaga tunnistamas keegi tema lähedastest. Võib-olla oli mõnel pereliikmel pikem tööpäev või tuli ette mõni oluline üritus. Aga võib-olla puudus vanematel huvi ja mõistmine selle ala vastu, millele laps on otsustanud südame anda?

Küsisin noorsportlastelt nüüd, kas keegi publikust neile ka pöialt hoiab. Sain väga erinevaid vastuseid. Kippus olema nii, et tipus olija pere ja lähedased on igal juhul kohal, aga veerandfinaalidesse pääsenud noorte ema või isa mitte alati. Nii mõnigi noor kehitas õlgu vastuseks, miks vanemad sel korral tulla ei saanud.

Kui lapsevanemad mõnikord ei saa lapse saavutushetkede tunnistajaks olla kohapeal, aga vaatavad internetist, viivad end kurssi ning on järgmisel võistlusel kindlasti kohal, siis polegi ju hullu. Kui aga lapsele vahetu kaasa elamine ja ergutushüüded muutuvad harvaks erandiks ning puudumine tavapäraseks, on sellel mõju noorsportlase enesekindlusele ja tulemustele.