Lembita net, jest Julo Sooster

Ülo Soosteri jutu järgi pidi tema maal «Huuled» (1964) kujutama alguses vihmausse. Foto: Ekm 35157

Kui kolmandal kursusel, õppeaastal 1967/68 hakkas ülikooli lõpetamise järel Vene sõjavägi hirmutama, tuli midagi välja mõelda. Proovisin hullumaja varianti ka. Vaino Vahing oli sõber ja kui kuulas mu mõtte ära, soovitas minna vastuvõtule. Nõukogude Liidus pidi igal normaalsel inimesel ju diagnoos olema, kuid vastuvõtul ütles doktor Vasar mu unenägude jura peale, et mingu ma sõjaväkke, siis läheb kõik üle. Läbikukkumine.

Valisin teise tee. Juhtus, et käisin autoga ülepeakaela, mistõttu tuli füsioteraapias kaelavenitusel käia ning dekanaadist proovisin akadeemilist puhkust saada. Saingi. See teave kuidagi imbus ametiühingusse. Mind kutsuti sinna välja ja Pühajärve maalija Johannes Uiga vend pakkus mulle taastumiseks Gagrasse puhkekodu tuusikut märtsiks. Ilmselt sel ajal polnud seal targematel midagi teha.

Ühel nädalavahetusel Tõnis Vindi pool käies pajatasin eelseisvast seiklusest ja kohe tuli temalt kiire lohutus valel aastaajal Gagrasse minejale: «Moskvasse jõudes astu kindlasti Ülo Soosteri juurest läbi. Annan sulle aadressi.»