Tartu ülikooli teadlased koostasid uue peremeditsiini õpiku

Arstiteadlane ja professor Ruth Kalda. Foto: Eero Vabamägi

​Tartu ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi teadlased täitsid perearstide õppekirjanduses tühimiku: ilmunud on tuhandeleheküljeline peremeditsiini õpik, mis annab üksikasjaliku ülevaate perearsti tööviisidest, nõustamistegevusest ning perearstile vajalikest oskustest ja hoiakutest. 

Õpik «Peremeditsiin» on Eesti oludele kohandatud versioon norrakeelsest õpikust «Allmennmedisin». Kliiniliste probleemide näitlikustamiseks on raamatus rohkesti haigusjuhtumite kirjeldusi. 

Tartu ülikooli peremeditsiini professori, õpiku eestikeelse väljaande peatoimetaja Ruth Kalda sõnul oli teadmine peremeditsiini õpiku vajalikkusest küpsenud tema peas juba pikka aega, sest esimese selleteemalise eestikeelse õpiku väljaandmisest on möödunud 22 aastat. 

«Esimene õpik piirdus peamiselt perearstiteaduse kui akadeemilise eriala ja perearstide töökorralduse kirjeldusega. Kirjeldasime ka patsiendikeskset lähenemisviisi, näidates, et perearstid ei keskendu vastuvõtul vaid ühele organsüsteemile, vaid inimesele tervikuna. Juba siis mõtlesime, et kliiniliste probleemide käsitlemiseks on õpikule vaja järge,» rääkis Kalda.

Tema sõnul on 22-aastane paus kahe raamatu vahel mõistetav. «Praeguseks on perearsti eriala ja töövaldkonnad hästi välja kujunenud. Seega oli õige aeg kirja panna, mida ja kuidas perearst teha võiks,» ütles ta. 

Esialgu mõtles Ruth Kalda koos kolleegidega uue õpiku iseseisvalt kirjutada, ent kui ta kuulis Euroopa peremeditsiini õpetajate akadeemias Norra peremeditsiini õpiku tutvustust, paelus see teda väga. Ta võttis ühendust õpiku peatoimetaja Steinar Hunskåriga ja avaldas soovi raamat eesti keelde tõlkida. Sama võimalust on kasutanud ka Rootsi ja Taani kolleegid. 

«Mind köitis Norra õpiku sümptomite- ja sündroomidepõhine ülesehitus ning see, kuidas seal käsitleti paljusid teemasid, mis on perearsti igapäevatöö lahutamatu osa: konsulteerimisoskused, diagnoosimine, erialane areng, kliiniliste teadmiste piirid jne. Huvitavalt lähenetakse ka küsimusele, mida üldse tähendab perearstiks olemine,» põhjendas Kalda. 

Eestikeelses õpikus säilitati esialgne ülesehitus ja teemade käsitlemise viisid. Kõik peatükid toimetati Eesti oludele vastavaks, tuginedes siinsetele andmetele ning meie perearstikeskuste töö iseärasusele, traditsioonidele ja juhistele.

Õpik on mõeldud nii arstiteaduse põhiõppe üliõpilastele kui ka peremeditsiini eriala omandavatele arstidele. Ühtlasi sobib see käsiraamatuks juba töötavatele perearstidele ja üldarstidele. Lisaks võivad muu huvilised leida sealt ülevaate, milliste valdkondadega peremeditsiini erialal tegeldakse. 

Raamatus kirjeldatakse esmalt perearsti töövaldkondi ja -põhimõtteid, seejärel käsitletakse peamisi üldsümptomeid, nagu väsimus, palavik, kaalulangus ja nii edasi. «Perearsti vastuvõtule tulevad patsiendid sageli ebamääraste kaebustega, mille taga võib peituda mitmesuguseid probleeme, seisundeid ja haigusi. See osa on vajalik eeskätt noortele, algajatele arstidele, sest annab niisuguste seisundite käsitlemiseks vajaliku aluspõhja,» rääkis Kalda. 

Kõige enam lehekülgi on õpikus pühendatud eri organsüsteemide haigustele, see osa näitab selgelt perearstide tööviise ja -valdkondi. Omaette peatükkides kirjutatakse nõustamisest mitmesuguse tervisekäitumise ja terviseriskide korral. Lõpetuseks võetakse kokku perearstiks olemise põhialused: eetilised kaalutlused, elukestva tööalase arengu vajalikkus, patsiendiohutuse teema ja meditsiiniliste vigade tekkimise võimalused. Lisaks arutletakse peremeditsiini eriala tuleviku üle. 

Peale paberraamatu antakse peagi välja ka elektrooniline versioon meditsiiniraamatukogust tasuta laenutamiseks. «Teadmised ja tõendus võivad kiiresti uueneda. Püüame uued olulised teadmised elektroonilisse õpikusse võimalikult kiiresti sisestada, sest vaid nii annab õpik erialale püsiväärtust veel pika aja jooksul,» lubas Ruth Kalda. 

Peremeditsiini õpikut saab tellida Tartu ülikooli kirjastuse veebilehelt.