Madis Vasser: Tartu kliimakaval napib ambitsioonikust

Madis Vasser Foto: Katre Liiv

Aerofotodel näeb Tartu välja heas mõttes metsik. Seda kuvandit võiks visionäärlikult laiendada, mitte optimeerida. Ometi plaanib ülikoolilinn rohe- ja veealade pindala kümne aasta jooksul protsendi võrra vähendada, mitte säilitada või suurendada.

Tartu on hea energiaga targalt arenev kogukond ja roheline teerajaja, seisab Tartu energia- ja kliimakava eelnõus, mis on praegu avalikul väljapanekul. Dokumendis on tõesti palju head ja eesrindlikku, nagu tõstab oma hiljutises artiklis esile abilinnapea Raimond Tamm (TPM, 2.10). Ta lõpetab loo üleskutsega tagasisidestada, kas kavas pakutu tundub piisavalt mõjus ja vastuvõetav. Vaadates lähemalt kava üldist ambitsioonikust, valitud arengueeldusi, käsitletud kliimariske ning tegevusi teadlikkuse arendamise suunal, tuleb mul energeetika ja kliima valdkonnas tegutseva inimesena siiski olla pisut kriitiline. Plaan on küll põhimõtteliselt roheline, kuid teedrajav veel mitte.

Pikas plaanis järgib Tartu kava Euroopa Liidu üldist visiooni jõuda kliimaneutraalsuseni aastaks 2050. Pole küll päris Helsingi, mille juhid on lubanud oma haldusalas sama ära teha juba aastaks 2035, aga viisakas lubadus siiski.

Järgmise dekaadi lõpuks soovib Tartu vähendada CO2 heidet 40 protsendi võrra. Jah, Euroopa tasandil arutatakse 55–65 protsendi suurusi süsinikukärpeid, aga erinevus on siinkohal ka baasaastas, millega võrreldes neid protsente arvutatakse. ELi-ülesed eesmärgid lähtuvad aastast 1990, Tartu võtab aga baasiks 2010.

See on muljetavaldav, kuna möödunud kümnendiga on linna süsinikuheide suutnud tegelikkuses suisa üle 30 protsendi ülespoole ronida. Seega saab saaste vähendamine olema igal juhul tõsine katsumus. Üks heitmete usin juurdetekitaja on üha kasvav eratransport, millega linnal on plaanis tegeleda, luues muu hulgas kesklinna ühistransporti ja muud alternatiivset mobiilsust soodustava liikuvuskeskuse.

Kiitust väärib kavas leiduv mõte, et iga üksikut puud Tartus tuleb väärtustada. Väärtustada tuleks muidugi ka puude kogumeid ehk parke ja linnametsa.

Hea plaan, mille ainukeseks küsitavuseks on kehv ajastus. Kavas ühe võtmetegevusena välja toodud rajatis peaks praeguste visioonide kohaselt valmima alles aastal 2028.

Abilinnapea ning kliimakava kinnitavad, et Tartu energiatarbimine ja kohalike ettevõtete kogutoodang loomulikult kasvab. Ainult et tulevikus roheliselt. Paraku nendivad antropoloog Jason Hickel ja majandusteadlane Giorgos Kallis oma hiljutises teadustöös arvukatele varasematele uuringutele tuginedes, et empiirilised tõendid päris rohelise kasvu võimalikkusest siiski puuduvad. Ning isegi kui selline nähtus oleks võimalik, toimuks seesugune üleminek põhimõtteliselt liiga aeglaselt, et juba praegu mitmete kriiside käes vaevlevale keskkonnale sellest erilist tolku oleks. Seega soovitavad teadlased vaadata alternatiivsete strateegiate poole. Head mõtted on ju Tartu moto!

Veidike seda alternatiivsust kliimakavas ka viljeletakse, näiteks üliolulisena tõstetakse esile saavutada kokkuhoid elektrienergia tarbimises. Oluline oleks aga täpsustada ka üldise energiatarbimise vähendamise vajadust, kuna pelgalt efektiivsem toimetamine toob pahatihti kaasa hoopis suurema üldkulu nii rahaliselt kui keskkonna mõttes. Kütusesäästlikuma autoga sõidetakse kokkuvõttes maha rohkem kütust jne.

Tartu juhtmõtte kultuuripealinnana 2024 «ellujäämise kunstid» vääriliselt ootaks julgemat majandusvisiooni, mis ei võta eelduseks, et igal juhul tuleb püsida konkurentsivõimeline võidujooksus, kes jõuab esimesena üle kuristiku serva.

Kiitust väärib kavas leiduv mõte, et iga üksikut puud Tartus tuleb väärtustada. Väärtustada tuleks muidugi ka puude kogumeid ehk parke ja linnametsa. Praegu kirjas olevatest plaanidest võib välja lugeda, et 2030. aastaks on Tartu rohe- ja veealade pindala vähenenud (!) ühe protsendi võrra. Seda olukorras, kus looduslik taimkate on ilmselt kõige kulutõhusam, lollikindlam ja ka esteetilisem viis, kuidas linnadžungel ülikuumadel suvepäevadel vähegi talutavaks teha.

Kuigi keskmine õhutemperatuur tõuseb aegamööda, pole juba praegu harvad mõned ekstreemsete kuumakraadidega perioodid, mis mõnele inimrühmale võivad olla lausa eluohtlikud. Lisaks tuleb mainida rohe- ja veealade elurikkuse soodustamist ja mitmeid sellega kaasnevaid hüvesid. Ma loodan tegelikult siiralt, et lugesin seda arve täis tabelit lihtsalt kuidagi valesti. Aerofotodel näeb Tartu välja heas mõttes metsik. Seda kuvandit võiks visionäärlikult laiendada, mitte optimeerida. Toimiv ökosüsteem laguneb ammu enne seda, kui viimane üksik puu on langetatud.

Tartu juhtmõtte kultuuripealinnana 2024 «ellujäämise kunstid» vääriliselt ootaks julgemat majandusvisiooni, mis ei võta eelduseks, et igal juhul tuleb püsida konkurentsivõimeline võidujooksus, kes jõuab esimesena üle kuristiku serva.

Kuigi kavas on välja toodud erinevaid suurinvesteeringuid, siis kodanike teadlikkuse arendamine kliimamuutuste küsimuses on tõeline säästuprojekt. Nimelt: «Kuna kliimasoojenemise mõjud muutuvad aina selgemaks ja hakkavad mõjutama igapäevaelu, kasvab inimeste teadlikkus keskkonnaprobleemidest.»

Julgen väita, et enamiku inimestega see ikkagi iseenesest ei juhtu. Tõsisemate kliimašokkide esinemise ajal on teadlikkuse kasvatamiseks muidugi ka juba hilja. Veel enam, kuigi teadlikkuse kasvatamine on hea, ei peegeldu see alati inimese käitumise muutumises. Käitumise juures on veelgi olulisem igapäevaste harjumuste kujundamine (kas ma üldse saan keskkonnahoidlikult käituda?) ning sotsiaalsed normid (kas ma tahan või julgen seda teha?). Viimaste osas on linnal võimalik teha palju rohkem kui oodata järgmist üleujutust või suurtormi.

Seega, inimeste teadlikkust keskkonnaprobleemidest tuleb muidugi kasvatada aktiivselt ja juba varakult, ning lisaks anda neile lihtne võimalus ja tahe selle teadmisega ka midagi peale hakata.

Siinne arvamus on kriitiline, aga loodetavasti ka konstruktiivne. Kliimakava eelnõuga tutvumiseks ning oma tagasiside andmiseks on kõigil võimalus 23. oktoobrini. Seega loodan, et minu mõtted ärgitasid lugejaid (olgu nad siis nõus või mitte) seda võimalus agaralt kasutama ega jätnud kedagi külmaks – kliimamuutuste teema on juba põletav ning parem oleks, et meie järgmise kümnendi sammud oleksid õiges suunas. Kogukonna võimuses on öelda, kas tartlased on neis küsimustes tulevikus teedrajavad ellujäämiskunstnikud või pelgalt sabassörkijad.