Armas Riives: häid terapeute tuleb tikutulega otsida

Tartu Postimehe reporter Armas Riives.

FOTO: Margus Ansu

Mitu möödunud nädalal Postimehes ilmunud artiklit käsitles perevägivalda ja laste seksuaalset väärkohtlemist. Hea, et probleemist räägitakse. Et järjest rohkem abivajajaid välja ilmub, on märk sellest, et varem teadsime probleemidest vaid veepealset osa.

Tartu Postimehe intervjuudest lastemajaga, mitme naiste tugikeskuse ja asenduskoduga selgus, et seksuaalselt väärkoheldute, iseäranis just laste teraapiaga jäädakse sageli hiljaks. Ühest küljest jääb vägivald perekonnas varju ja abi otsimiseni ei jõutagi. Teisest küljest nentisid psühholoogid, et tihti peavad ka keskmise raskusega murega lapsed ootama teraapia järjekorras kuid, mõnegi lapse aitamiseks liiga kaua. Abi jõuab liiga hilja.

Psühholoogid heitsid ka ette, et seksuaalselt väärkoheldud ohvrite, seejuures just laste teraapiaks napib raha. Selgitati, et riik ei ole seni suutnud eraldada raha ega luua toimivat süsteemi seksuaalselt väärkoheldud laste aitamiseks. Siiski pelgalt raha süsteemi juurde toomine ei võimalda ohvritele paremat ravi, vaid vaja on mõelda sellele, kuidas saada tööturule rohkem spetsialiste ja kutsuda noori psühholoogiat õppima.

Tihti peavad lapsed ootama teraapia järjekorras kuid, mõnegi lapse aitamiseks liiga kaua.

Psühholoogide nappus on selles valdkonnas praegu probleem, neid tuleb Eestis lausa tikutulega otsida. Seda enam, et just seksuaalvägivallale spetsialiseerunud ja teemaga hästi kursis olevaid terapeute ongi Eestis vähe.

Kuigi Tartu ülikoolis ja Tallinna ülikoolis lõpetab psühholoogia erialal igal aastal hulk õppureid, lähevad vähesed neist edasi vaimselt nii raskele erialasele tööle.

Praegu saab mõlemas ülikoolis psühholoogiat õppida vaid päevases õppes, kuid ehk võiks avada rühmad veel sessioonõppes ja ka kolledžites, et õpet suurematest linnadest kaugemalgi pakkuda. Just maakohtades tuleb spetsialiste eraldi sisse osta, vähe on neid terapeute, kellel on võimalus suuremas piirkonnas nõustamas käia ja küllaldase sagedusega abi anda.

Mitmed Tartu Postimehega rääkinud psühholoogid nentisid, et sageli ei täida pakutav terapeuditeenus ka oma eesmärki, sest lapse probleeme ei osata siduda nende läbielamistega seksuaalse vägivalla ja laiemalt perevägivalla ohvritena.

Kui sobivat terapeuti ei leita, loobutakse tihti abi otsimisest.

Praegu puudub ka süsteem selleks, et hinnata, kui kvaliteetset abi klient saab ja kas ta seda vajaduse korral üldse saab. Psühholoogid hindavad enda tööd ise, sest kes muu seda teha saakski kui valdkonna spetsialist. Ehk just objektiivsema hindamissüsteemi loomine, mis päriselt kaasaks ka patsienti, võimaldaks tulemuslikumalt hinnata ning arendada teraapia kvaliteeti.

Tagasi üles
Back