End mustast august välja võidelnud naine aitab nüüd teisi

Vaimsetest haigustest tuleb rääkida samamoodi nagu füüsilistest haigustest, leiab Karmen Kozma, kellel on diagnoositud skisoafektiivne häire.

FOTO: Kristjan Teedema

Viie aasta eest laitmatu lõputunnistusega Tartu ülikooli arstiteaduskonda sisse astunud Karmen Kozma jaksas kõike: õppis kõvasti, käis sõpradega väljas, jooksis päevas 20 kilomeetrit ja nägi hea välja. Elu käis täistuuridel. Magamiseks ja söömiseks aega ei jätkunud. Seda polnudki vaja. «Ma tundsin end kõikvõimsana,» meenutab ta toonast energialaengut. Karmen oli 21-aastane.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ent siis tuli krahh. Ühel hetkel ei käitunud noor naine enam mõistlikult. Ta rääkis tõsimeeli inimesest, keda pole olemas ja olukordadest, mida polnud juhtunud. Ema viis tütre kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Viimasel ei läinud kaua, et jõuda otsusele: tüdrukul tuleb minna haiglasse. Kozma viidi kiirabiga Tartu ülikooli psühhiaatriakliinikusse ja sinna, kõige raskemate haigete osakonda jäi ta pooleteiseks kuuks.

«Kui inimese närvisüsteem moonutab väljast saadud info hoopis millekski muuks, nimetatakse neid luulumõteteks,» selgitab Kozma. «See on väga imelik seisund. Haiglas ei saanud ma tükk aega aru, miks ma seal olen. Aga see ka ei häirinud mind, sest ma olin ikka veel väga ülevas meeleolus.»

Tagasi üles
Back