Risto Mets: oma särk on ikka ihule lähedal

Risto Mets

FOTO: Margus Ansu

Hädatöid ei peaks keegi välja pakkuma kaasava eelarve ideede hulka ega kaasama lapsi ja vanemaid selle nimel kampaaniat tegema. Miks ei tule võistlema selliseid mõtteid, mis teevad Tartu paremaks ja erilisemaks?

Nüüd on nad valitud. Juba kaheksandat korda. Toredad mõtted, mida hakatakse maksumaksja raha eest ellu viima. Jalgpallipargi tribüünihoone Raadil ja Veeriku kooli liikuma kutsuv õu. Võitjad on selgunud ja nende üle kohut ei mõisteta.

Kui aga mõelda nende aastate jooksul kaasava eelarve kaudu raha saanud mõtete peale, siis kas mitmed neist ei ole mitte liialt kogukondliku väärtusega? Ka tänavu võitnud mõlemad ideed on piiritletud asukohaga ja tulevikus tõenäoliselt ka aiaga. Rajatavad objektid tulevad avalikud, kuid valdavalt jäävad need siiski kindla kogukonna käsutusse.

Või on olnud tegu töödega, mis hüüdsid tegemise järele juba ammu. Meenutagem või 2014. aastat, mil enim hääli said «Kõnniteed ristmikel mugavaks» ja Emajõe kaldapiirete uuendus. Neist esimese puhul asuti madalamaks saagima kõnnitee äärekive, et ratta või lapsevankriga saaks neist sujuvamalt üle tuhiseda. Idee, mis võinuks tulla seesuguste asjade üle otsustajail pähe juba siis, kui kõnniteid sellisena ehitati.

Kaldapiirete uuendamine ja jõe parem ühendamine linnakeskkonnaga märksa laiemas mõttes on olnud jutuks kindlasti varasemast kui aastast 2014. Te vaid proovige leida tartlast, kes ütleks, et jõel pole siin linnas väärtust. Kes ei tahaks patseerida kesklinnast mööda avarat moodsat promenaadi vähemalt kuni Rebase sadamani ja miks mitte ka kaugemale. Paraku mõnesajameetrise jupi uuendamisega Kaarsillast Võidu sillani see uuendustöö piirduski ning linlasele lähemale see jõge kuidagi ei toonud. Tõsi, redelite kruvimine kõrge betoonmüüri külge oli küll tark tegu ja neist on jõkke sattunud inimeste päästmisel ka abi olnud.

Asi on eestlase loomuses. Kui keegi mõtleb liialt kastist välja, tekib kohe neid, kes küsivad: aga milleks meile seda vaja on? Võib isegi sõimata saada.

Kolmel juhul on raha saanud mõne kooli juures asuv spordiplats või aed. Nende remontimine ja uuendamine peaks olema linna kui omaniku auülesanne. Hädatöid ei peaks keegi välja pakkuma kaasava eelarve ideede hulka ega kaasama lapsi ja vanemaid selle nimel kampaaniat tegema. Nende tööde tegemine võiks olla enesestmõistetav. Kuid ikka ja jälle taban end mõne Annelinnas asuva koolimaja uksel mõtlemast, kuidas küll väga väikesed ja vaesed omavalitsused on oma koolimajad ja sporditaristu suutnud üles vuntsida, aga märksa rikkam Tartu pakub ikka veel ajarännakut mitmekümne aasta taha.

Kuidas küll teha nii, et hääletusele jõuaksid ideed, mis puudutavad kõiki tartlasi?

Esimese hääletuse 2013. aastal võitis idee osta Laial tänaval endises võimlas tegutsevatele kultuuriasutustele heli-, valgus- ja lavatehnikat. Võib ju väita, et kaudselt said sellest osa pea kõik kultuurihuvilised tartlased, kuid reaalsuses peaasjalikult siiski selle majaga seotud inimesed.

Minu meelest võinuks toona hoopis kõrgemalt lennata linlaste ideed bussigraafikute parandamisest, lennuliikluse edendamisest kuni Emajõe puhastamiseni mugavama kalastamise eesmärgil. Muide, see oli ka aasta, mil laekus idee luua Tartusse jalgrataste laenutamise võrgustik. Kulus aastaid, aga idee viidi ellu. Ilma seda hiljem hääletusele panemata.

Ka bussigraafikutesse on muudatused tehtud. Kas liinivõrk muutus sellest ka efektiivsemaks? Maitseasi.

Aasta 2015 oli selles mõttes erakordne, et enim hääli sai Arena Tartu eskiis. Laiem mõte, millel tõepoolest oli ja on potentsiaali kõnetada kõiki tartlasi ning ehk ka kaugemalt külalisi. Aastaid tagasi ehitas Leedu valitsus igasse suuremasse linna niisuguse multihalli ja tuleb tõdeda, et vaba aja veetmise võimalused paranesid sellest märgatavalt. Kui vaadata Tartuga sama suure linna Šiauliai kohaliku Arena üritustekava, siis see on koroonast hoolimata mitmekülgne.

Tundub aga, et Tartu juhid ja ka elanikud pole päris kindlad, kas nad sellist halli ikka soovivad. Kui selle ärimudel võimaldaks ots otsaga kokku tulla, siis küll, aga muidu ...

Lihtne variant oleks panna küsimus rahvahääletusele ning tulemus seaks valitsejatele suunised. Tartus on terve hulk objekte, mis linna toetuseta toime ei tuleks. Nii on ka multihalli ülalpidamine valikute küsimus.

Paremad rattateed, Annelinna spordiväljaku renoveerimine, liikumisrajad Emajõe ääres ja Tähtvere dendropargis – kes võiks nende vastu olla? Milleks nende üle veel hääletada?

Tallihoonele uus katus? Tunnistan, et hääletasin ka ise selle idee poolt. Kui köitvamat ideed ei tulnud, elagu siis vähemalt hobused kindla katuse all.

Kui aga mõelda nende aastate jooksul kaasava eelarve kaudu raha saanud mõtete peale, siis kas mitmed neist ei ole mitte liialt kogukondliku väärtusega?

Linnavolikogu määrus kaasava eelarve tingimuste kohta on üldsõnaline ega reguleeri, kas «avaliku kasutuse» all on mõeldud seda, et ideed peavad teenima kõiki linlasi või piisab väiksemast kogukonnast.

Niisiis lubab kehtiv kord piltlikult öeldes sedagi, et kui üks korteriühistu tahaks investeeringu egiidi all osta endale väikese kasutatud lennuki, siis põhimõtteliselt piisab hääletuse võitmisest.

Kui järele mõelda, siis lennuk ehk polegi halb idee. Sellest saaks teha vägagi omanäolise kohviku või laste mänguatraktsiooni. Mõlemad oleksid täiesti avalikud objektid. Isegi avalikumad kui kaks tänavust võidumõtet.

Elu on õpetanud, et kritiseerida pole mõtet neid, kes on midagi teinud või mõne idee välja pakkunud. Nemad on käitunud heas usus ja oma parima äranägemise järgi. Küll aga võib kritiseerida seda, et paremaid ideid ei tulnud ja hääletusele jõudnud ideedes puudub lennukus. Et heade mõtete linnas napib häid mõtteid. Miks meil ei tule paremaid mõtteid, seda võime endalt küsida igaüks. Selliseid, mis teeksid Tartu kuulsamaks. Mis annaksid põhjuse tulla siia ka kaugemalt.

Olgu selleks siis mõni linna legendi kandev skulptuur, kunstkose kohinaga langev tehisjõgi Toomemäelt alla, juba varemgi välja pakutud köisraudtee või veel midagi, mis teeks Tartut erilisemaks. Arvan, et ideed pole tegelikult inimeste peadest kadunud. Asi on eestlase loomuses. Kui keegi mõtleb raamidest välja, tekib kohe neid, kes küsivad: aga milleks meile seda vaja on? Võib isegi sõimata saada.

Ärme sõima. Laskem ideedel lennata. Kaasav eelarve selleks ongi.

Tagasi üles
Back