Tark Tartu ⟩ Kopsusiirdajate tiim Tanel Laisaare juhtimisel rühib edasi
16. oktoober 2020, 00:00
/nginx/o/2020/10/15/13415847t1h5da4.jpg)
Anestesioloog Alar Sõrmus meenutab 2008. aastat, mil ta oli Viini ülikooli haiglas end täiendamas ja kohalik anestesioloog-professor küsis, miks eestlane seda kopsusiirdamist seal üldse vaatab.
Alar Sõrmus vastas, et võib-olla hakatakse Eestis sellega varsti tegelema.
«Eestis? Ei ole võimalik,» ütles professor. «Kui palju teil inimesi elab?»
«Miljon…»
«Miljon!» imestas Viini professor. «Mõelge nüüd ka natuke! Kopsusiirdamised Eestis?!»
Doktor Alar Sõrmuse kolleeg Viinis oli täiesti kindel, et Eesti-suuruses riigis ei ole kopsusiirdamine võimalik.
Ta eksis!
Tänavu 7. oktoobril sai 10 aastat päevast, mil Tartu ülikooli kliinikumi rindkerekirurg Tanel Laisaar koos oma meeskonnaga siirdas 61-aastasele naisele kopsud.
Algus Viinis
Selleks et kopsusiirdamist vajavad Eesti patsiendid ka Eestis opereeritud saaksid, olid ettevalmistused käinud juba kolm aastat. Kopsusiirdamise programmiks loodud meeskond tegi koostööd Viini ülikooli kliinikuga ja kogemusi omandamas käidi professor Walter Klepetko kopsusiirdamiskeskuses, mis on maailmas üks suurimaid.
Päris esimeseks Eesti patsiendiks peab Tanel Laisaar aga poolteist aastat varem ehk 28. aprillil 2009 Viinis opereeritud 42-aastast Jõgevamaa naist. Sel operatsioonil osalesid Eesti spetsialistid, teiste seas kirurg Tanel Laisaar.
Need kaks esimest patsienti on elus. Viinis opereeritud patsiendile on kopse siiratud kaks korda, teine kord juba Eestis. Esimesed kopsud pidasid vastu kuus aastat, aga teiste kopsudega läheb patsiendil hästi.
Siiratud kopsudega patsiente on Eestis 30. Kui arvestada, et kahele patsiendile on siiratud kaks korda, siis on kopsusiirdamisi tehtud kokku 32. Kui lisada veel üks patsient, 19-aastane Eesti noormees, kes sai 2011. aastal endale nii uued kopsud kui ka südame sellestsamast Viini siirdamiskeskusest, on patsientide ja operatsioonide arv ühe võrra veelgi suurem.
Kümne aasta jooksul opereeritud 30 patsiendist on elus 20. See arv vajab kommenteerimist.
Mõne patsiendi elu oleks ilma siirdamiseta kestnud ehk pool aastat või aasta, aga ta sai juurde viis aastat. «See ei ole kaotus, see on pigem positiivne tulemus,» leiab Tanel Laisaar.
On olnud patsiente, kes on surnud üsna ruttu pärast siirdamist – äratõukereaktsiooniga ei ole alati võimalik hakkama saada. Kaks haiget on saanud ajuinsuldi, mille nad võinuks saada nii või teisiti.
Hea ja halb õnn
Siirdamisoperatsiooni ei saa ette planeerida. Ettevalmistused selleks algavad alles siis, kui on olemas doonor, kel on diagnoositud ajusurm ja kelle puhul on teada, et ta elundeid võib siirdamiseks loovutada. Aga sellestki ei piisa, kuna enne tuleb selgeks saada, kas siirdamise ootelehel on keegi, kellele üks või teine elund veregrupi, koesobivuse ning suuruse poolest klapib.
Süda ja kops asuvad väga lähestikku ja mõnikord tuleb teisel kirurgil hoida oma käega tundide kaupa patsiendi südant. Sõna otseses mõttes!
Kopsuarst Marget Savisaar meenutab, et kopsukliinikus on ravil olnud korraga kolm siiratud patsienti. Praegu on aga aeg, mil kopsusiirdamist ei ole Eestis tehtud juba enam kui aasta, kuna ootelehel olevatele patsientidele sobivat doonorit ei ole leitud.
Suur juhus on mängu tulnud veel nii, et kaks kopsusiirdamise operatsiooni on Tartus tehtud 24 tunni jooksul. See oli 2014. aasta novembris.
Pärast esimest siirdamist tuli kohe teade uuest doonorist ning selgus, et tema kopsud sobivad hästi järgmisele ootelehel patsiendile.
«Me olime just lõpetanud ja väga väsinud,» meenutab Tanel Laisaar. «Küsimus oli, kas me suudame ette võtta kohe teise seeria. Aga natuke läbirääkimisi, enesemotiveerimist ja paar tundi magamist ning me jätkasime.»
Kopsude siirdamine tähendab mitut järjestikust operatsiooni. Ajusurmas doonorilt kopsude eemaldamine on keerukas. Kopse on kaks ning neid siiratakse ühekaupa – kõigepealt eemaldatakse patsiendilt üks haige kops ja asendatakse uuega, siis teine. Aega on kuus tundi.
Kuna Tartu ülikooli kliinikum on mitu aastat olnud riikidevahelist elundidoonorlust koordineeriva organisatsiooni Scandiatransplant liige, võib doonorelund pärineda mõnelt Skandinaavia maalt. Nii on olnud kahel korral.
See tähendab, et üks Eesti kirurgidest lendab kõigepealt teise riiki doonorilt kopse eemaldama. Maailmas on tava, et kopsud ja südame eemaldab selle siirdamiskeskuse kirurg, kus kopse ja südant vajatakse. Neerud ja maksa võtab doonorilt ja saadab teele tavaliselt kohalik kirurg. Niisiis koguneb doonori ümber enne elundite eemaldamist sageli rahvusvaheline seltskond, kes peab kohale jõudma samal ajal.
Erinevad lood
Kui üks kirurg eemaldab elundi, siis siirdamisoperatsiooni teeb tavaliselt teine kirurg. Ka Eestis on selleni lõpuks jõutud, kuna meeskond on suurenenud.
Vahel on doonorilt võimalik saada ainult üks kops, ja siis on tulnud ootelehelt leida patsient, keda aitab ühe kopsu siirdamine. Vahel saab siirata mitte tervet kopsu, vaid üht osa sellest ehk kopsusagarat, kuna doonor võib olla väga suur inimene, aga patsient väike. Sagara siirdamine on kirurgiliselt keerukam kui kogu kopsu siirdamine.
Siirdamisoperatsioonile on vaja vähemalt kolme kirurgi. Tanel Laisaart assisteerivad siirdamistel rindkerekirurgid Bruno Sarana, Indrek Benno ja Piret Kibur.
Piret Kibur ütleb, et kuna süda ja kops asuvad väga lähestikku, siis mõnikord tähendab aitamine seda, et oma käega tuleb tundide kaupa hoida patsiendi südant. Sõna otseses mõttes hoida! Et kirurgil jääks ruumi tegutseda ja et ka anestesioloog oleks rahul, et vereringe toimiks ning patsient püsiks elus.
Pikki päevi ja nädalaid pärast siirdamisoperatsiooni teevad ennastsalgavat tööd intensiivraviarstid ning terve elu kestva ravi eest vastutavad kopsuarstid.
Koostöös Viini ülikooli haiglaga on alustanud siirdamisprogramme teisedki riigid.
«Aga ma arvan, et me oleme maailma kõige väiksema elanike arvuga riik, kel on iseseisev kopsusiirdamise programm, ja meie tulemused on maailma keskmisest tasemest natuke isegi paremad,» märgib Tanel Laisaar.
Ta lisab, et kui ungarlased alustasid nii, et valisid siirdamiseks haigeid hästi hoolikalt ja kõik vähegi keerukamad patsiendid saatsid Viini, siis Eestis on algusest peale valitud tee teha kõik ise. «Mõistagi küsisime algul palju nõu kogenud kolleegidelt. Me oleme aga ka riskinud ja siiranud haigele, kelle puhul Viini soovitus oli seda mitte teha. Meil läks temaga aga kõik hästi,» räägib Laisaar.
Ka on algusest peale püüeldud selle poole, et kopsusiirdamisprogramm tagaks Eesti patsientidele abi süsteemselt. Et siirdamine ei oleks ühe patsiendi päästmise operatsioon, vaid et süsteem tagaks kõigile kopsusiirdamist vajavatele inimestele parima võimaliku lahenduse.
Edasi tulevikku
TÜ kliinikumi kopsukliinikus ravitakse praegu väga erinevaid kopsuhaigeid, ka neid, kes vajavad operatsiooni. Kopsusiirdamisprogramm aga saab toimida ja areneda vaid väga tugevas rindkerekirurgia ja pulmonoloogia keskuses.
Kui Tanel Laisaar millestki unistab, siis torakaalkirurgia ja kopsusiirdamise osakonnast, kus töötab spetsiaalse ettevalmistuse saanud personal – arstid, õed, füsioterapeudid, hooldajad, kes saavad keskenduda kirurgilist ravi, sealhulgas kopsusiirdamist, vajavatele patsientidele.
Uues osakonnas peavad olema intensiivravipalat, ühe- ja kahekohalised tavapalatid ning head töötingimused personalile. See osakond on kohe valmimas.
«Praegu on tulnud meil siiratud kopsuga patsienti ravida ka suures neljakohalises palatis, kus kõrvalvoodis võib viibida ägeda infektsiooniga kopsuhaige. See ei ole 21. sajandi tase,» nendib Laisaar.
10 aastat kopsusiirdamist
- Kopsud on siiratud 30 Eesti inimesele.
- Kahele patsiendile on kopsud siiratud kaks korda.
- Kõige noorem patsient on olnud 15- ja kõige vanem 72-aastane.
- Siiratud kopsudega patsientidest on kümne aasta jooksul eri põhjusil surnud 10.
- Meeskonnas töötavad Tartu ülikooli kliinikumi kopsuarstid Marget Savisaar ja Anastassia Kamõnina, kirurgid Tanel Laisaar, Bruno Sarana, Indrek Benno ja Piret Kibur, intensiivraviarst Pille Parm, anestesioloogid Alar Sõrmus ja Stanislav Agejev, operatsiooniõed Signe Liblik ja Olga Gerassimova, ja paljud teised.