Vello Sefiirimäe ootab oma järge

Kirjanik ja Tartu linnaametnik Juhan Voolaid kasvas üles Riia mäel Riia 11 valges majas. Kes kõik seal veel elasid ja kuidas toonane elu lapse silme läbi paistis, kirjutab ta oma uusimas raamatus «Tartu 1971–1983. Jõmpsika mälestused». FOTO: Margus Ansu

Mõni pink, verevad lillekerad ja keset kive visalt kasvavad kuused pingutavad kõigest jõust, kuid inimesed kõnnivad Riia mäe platsist enamasti joonelt üle. Nagu siiski, kui seal seisis Lenini kuju või üürikest aega töötas purskkaev.«Minu Riia mägi oli mu suure kodumaja taga,» ütles väljaku vastas Tartu ja Nooruse poega ühe katuse all Riia 11 majas üles kasvanud Juhan Voolaid (49). «Minu mälestustes on selle platsi ümber alati autod mürisenud ja sellepärast pole mul siin kunagi hea olla olnud.»

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mälestustega on kaks võimalust – sa kas tähendad need üles või need surevad koos sinuga, kirjutate oma viimati ilmunud raamatu eessõnas. Kuid inimesed ei mäleta kõiki asju õigesti. Kui palju ema ja isa teie lapsepõlvemälestusi korrigeerisid?

Ei olnud tegelikult palju seda, mis oli teisiti meelde jäänud. Vanemad tuletasid mõne loo meelde, mille ise olin täiesti unustanud. Ema rääkis loo, kuidas seisime lasteaiast tulles Tartu poe ees pikas apelsinisabas ja jäime tühjade pihkudega. Siis läksime mõni maja edasi Sügise poe filiaali, kus samuti apelsine müüdi, needki oleksid vist enne meid otsa lõppenud. Aga siis tuli poest välja noor naine, andis emale koti apelsinidega ja ütles: «Ma vaatasin, et teie niikuinii ei saa.»

Tagasi üles
Back