Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Reporteri kogemus: mul ei ole silmi, on vaid juhtkoer Matthias
15. oktoober oli valge kepi päev.

Inimene ammutab ümbritseva kohta 70 protsenti infot silmade kaudu. Minu silmad on kinni, kaetud musta kattega, kummipael ümber pea. Pime on, ja kõhe.

Jalatallad otsivad maapinnalt kramplikult tuge, tasakaal vist kõigub. Kuidagi mürarikas on ümberringi. Või kuulen ma pimedana teravamalt? Nii vähemalt räägitakse, et kui kaotad silmad, püüavad infopuudust kompenseerida teised meeled: kuulmine, haistmine ja kompamine, isegi nahaga päikesesoojuse ja tuule tajumine.

Keegi kõpsutab kingadega, ratas sõitis vist mööda, keegi naerab. Ilmselgelt keegi ka vaatab mind. On vastik, et ma ei tea kes ega saa talle vastu vaadata.

«Teele, Matthias! Teele!» ütlen mustale labradorile, kes seisab vasakul pool nii, et ta kehasoojus vastu mu säärt tunda on. «Otse!» Hoian tugevasti kinni koera rakmete küljes olevatest jäikadest ohjadest.

Matthias on 10-aastane kogemustega pimedajuht, ja see on temalt suur vastutulek, et ta on nõus ka võõrale häälele reageerima. Kiidan teda, silitan selga. Tavaolukorras on ta abiks Gerli Kangurile, kes kasutab koera abi liikumisel juba 24 aastat. Matthias on Gerli kolmas juhtkoer.

Siiski ei liigu me Matthiasega Tartu kaubamaja eest Kvartali poole vaid kahekesi, mind toetab ka Veronika Malm, kelle amet on juhtkoeri treenida ning Matthias on üks paljudest, kelle ta on välja õpetanud.

Kuulen otse ees liiklusmüra, juba näen vaimusilmas, kuidas olen keset teed ja autod kihutavad minust eest ja tagant mööda. Koer ei seisatu, kõnnib veel ja veel. Ma kardan. Kõik see on tunnistus sellest, et ma ei oska helide  tugevuse järgi nende kaugust hinnata. Niisiis tuleb mul looma usaldada.

Valgusfoori helisignaale kuulen ka juba liigagi hästi. Enam ei mäleta, kas lühikesed piiksud tähendasid seda, et jalakäijad võivad üle tee minna või tähendasid seda hoopis pikad piiksud. Koer vast teab.

Jumal tänatud, ta jäi seisma. Kompan saapaninaga kõnniteed, tajun teeäärset ranti. Ahhaa, nüüd siis mõistan, miks neid jalatallaga tajutavaid rante ja mügerikke ülekäiguradade ääres ja kõnnitee servades vaja on.

Inimesed mu ümber hakkavad liikuma. Piiksud on pikad. Ergutan Matthiast: «Matthias, teele, otse! Ruttu ruttu! Enne kui autod jälle tulema hakkavad!»

Tahaksin näha, mis nägu Matthias sellise käskluse peale teeb, aga ei saa. Ma olen pime. Minu eesmärk on üles leida bussipeatus ja vaadata (loe: kuulata), mis buss tuleb.

«Matthias, vasakule!»

Pöörame. Täitsa hästi läheb. Enam ma ei karda, et koerale kandadele astun. 20 sammu pärast jääb Matthias seisma. Koban saapaninaga – maas on rant. Nii - kohal vist!

Koeratreener Veronika Malm selgitab, et randil on mõtteid mitmeid. See rant aitab minul ja treenitud koeral üles leida bussipeatuses olulise posti, mis pimedale infot jagab. Püüan seda teise käega tabada, vehin. Kardan, äkki taban mõnd inimest. Post käes! Nupp ka! Nägijana pole ma seda nuppu kunagi märganud, aga pimedana kombates leian kergesti üles. Vajutan.

«Kell on 15.29,» ütleb post.

See on seesama post, mille ülemises servas ripub tabloo, kust ma nägijana vaatan bussinumbreid ja väljumiseni jäänud minuteid. Hea teada, et see post oskab rääkida. Ja loetleb üles kõik siin peatuvad bussid.

Korraga kuulen, kuidas buss sõidab mulle selja tagant otsa. Peavad olema raudsed närvid, et sellest illusioonist end mitte heidutada lasta ja silme katvat sidet näolt maha kiskuda. Hetkelise paanika tõttu ma ei teagi, kas ma kuulen keset ärevust ja linnamüra bussiuste avanemisel kostma pidavat bussinumbri teadustust või ei kuule. Igal juhul ma ei tea, mis buss see oli.

Ütlen Veronika Malmile, et lähme tagasi, ma ei soovi rohkem elamusi. Olen pingest ja lakkamatust ohutundest väsinud. Ta õpetab, kuidas koerale ümberpöörd öelda – tuleb rakme ohjadest ta suunda muuta, ise peas arvutades, kas nüüd vast on juba 180-kraadine pööre tehtud. Kui ei ole, koer parandab.

Kui me lõpuks oleme tagasi Lõuna-Eesti pimedate ühingu liikmete juures, kust meid Matthiasega teele saadeti, naasen sinna nagu ootaksid mind ees vanad sõbrad. Vabastan silmad rõõmuga kattest ja tänan neid südamest õppetunni eest.

Seal on Kaili Mikk oma juhtkoeraga Dalii. Seal on Anneli Timpmann, kes seekord on väljas inimesest saatjaga, seal on Gerli Kangur, kes mulle oma koera laenas. Seal on Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu esimees Tiina Tamm. Seal on ka Anne Kõiv, kes on Tartu Emajõe kooli õpetaja ja nägemispuudega inimeste hariduse edendamise võtmefiguur ja mitmed teised.

Kõik nad olid 15. oktoobril väljas eesmärgiga juhtida nägemispuudega inimeste erivajadustele tähelepanu, kuna see päev on ülemaailmne valge kepi päev.

Lausun pimedaile oma komplimendi, et nad linnas liiklemisega hakkama saavad ja alati elusalt koju jõuavad. Kui vahel ära eksivad, oskavad sellest ometi naljakat lugu rääkida... Pimedas suudab elada vaid andekas ja suure huumorimeelega inimene. Seda on nad kõik.

Koolitajad ja õpilased. Pildilt ja galeriistki näed, kes harjutasid maailma kogema olukorras, kui silmi ei ole. FOTO: Aime Jõgi
Tagasi üles
Back